Muusikaklassis
II

Vaatasin ta raadio ees seisvat kogu natuke aega üsna imelikult. Kutsus ta mind ehk ainult raadio ühiskuulamiseks siia? Korraga ajas ta end sirgu, lähenes minule kummalise pilguga silmis ja tegi kummarduse:
"See on meie tants, Kadri. Sa võlgned mulle selle."
Sattusin sõna tõsises mõttes paanikasse. Mis ta veel välja ei mõtle!
"Aga keegi võib ju tulla," kogelesin.
"Ei ole siia sel ajal kunagi keegi tulnud, ära karda. Noh?" Ta sirutas käed minu ümber vastava tantsulevõtmise liigutusega. Oi, püha Terpsichore" ( Oli vist nii see vana tansujumalanna või muusa nimi?) Mis enneolematu rütm sellel tantsul oli? Niisugust pole Liki mulle küll veel õpetanud. Mu põlved olid lihtsalt nõrgad. Kogelesin nõutult:
"Aga Sven... mis asi see on?"
Sveni must kulm kerkis:"Kas sa inglise valssi ei tunne? Ma ei saanud praegu midagi muud kätte. Aga proovime. Ma ei oska ise ke rohkem kui põhisammu. Näe nii..."
Ta pani käe mu ümber, ja esialgu mind endast eemale hoides, et ma näeksin, kuidas ta teeb, hakkas mind juhtima. Kobasin tema järel paar esimest sammu. Siis kakkas kuidagi minema. Üsna asjatu oli mu esialgne hirmuhigi. Poisiga tantsida on niisama lihtne kui tüdrukugagi. Võib ütelde, et isegi parem. Õieti palju parem. Vähemalt Sveniga. Ta oskab seda ju nii hästi. Mulle hakkas tants otse lõbu valmistama.
See oli tõesti meeldiv. Korraga ma tantsisin. Mulle hakkas tunduma, nagu kogeksin ma kogu maakera liitumist universumis, seda hääletut, rütmilist keerlemist iseenda kuuma sisu õmber. Mõistan nüüd, miks kõik alati nii kangesti tantsida tahavad.
Äkki tundus mulle, nagu oleks midagi hõõguvat puudutanud mu laupa, just juustepiirilt. See oli nii põgus ja nii väga ainult kujutluse moodi, et ma ei julgenud ennast eemalegi tõmmata. Kui muusika vaikis, ei lasknud Sven mind kohe vabaks. Tõmbasin pilgu üles ja sel hetkel veendusin otsekohe, et seda puudutust laubal ma polnud siiski ainult kujutlenud. Sädemed Sveni iirise ümber olid tihenenud ja ühekorraga hakkasid need mulle lähenema!