Muusikaklassis
I

Täna siis ilmus viimaks ka Sven Purre kooli. Olin juba vahepeal täiesti unustanud, et mul tuleb veel temaga rääkimist. Ei saa ütelda, et ma ennast eriti hästi oleksin tundnud, kui Sven mulle hommikul riidehoiuruumis täiesti ootamatult teele ette astus ja kohe esimeseks küsis:
"Kadri, kuhu sa seekord jäid?"
Mitte ükski varem mõeldud lause ei tulnud mulle pähe. Ainuke, mida ma igas mõeldavas olukorras teha oskan, on punastamine. Nii ka seekord. Punastasin ja tegin siis suuga tühjalt paar korda "mömm- mömm". Arusaadavalt pole see kuigi vaimukas tütarlapse kohta, kes on pannud ennast asjatult ootama kooli esimest kavaleri. Kuid see pole ka esimene kord, kus ma märkan, et kõik mu terased mõtted mind just kõige otsustavamal hetkel maha jätavad.
Keegi pidi mu seljatagant tulema. Lugesin seda Sveni näost. Kähku tegi ta  mulle sama ettepaneku, mis kord varem. Tulgu ma viimase ettevalmistustunni ajal muusika klassi...
Õieti tahaksin ma muusikast rohkem aru saada, kui ma saan. Täna ei olnud selles sugugi õnnetunnet ega midagi kaasahaaravat, kui seisin seal pimedas eestoas ja kuulasin Sveni mängu. Oli midagi väga rahutukstegevat selles. Mingisugune mulle täiesti võõras maailm, igasugune mürisev, peaaegu hirmuäratava kõnekusega. Ootasin ainult, millal see lakkaks. Siis ta lõpetaski ja mina astusin valgusesse.
"Kuidas sulle meeldis?" küsis ta otsekohe.
"Ei meeldinud," raputasin pead.
"Huvitav, miks? Valisin selle just ekstra sinu jaoks. Olin kindel, et see sulle passib, see on Skrjabini "Pateetiline etüüd"..."
Jah, olgu ta mis tahes, aga mina olen selline võhik, et mulle ei ütle see nimi ka midagi erilist ja nime pärast ei hakka ju inimesele ometi midagi meeldima.Ei tihanud oma võhikust hästi tunnistada ja seepärast küsisin, et ainult juttu mujale viia:
"Muide, kes see ilus tütarlaps oli, kellega sa teatris olid?"
"Ah see! See oli mu täditütar. Kas sa ei pannud tähele, et me veidi ühte nägu oleme?" Sveni silmad naersid kuidagi võidukalt ja kavalalt. Alles nüüd sain aru, mis tema mõtles. Sattusin sellest suurde segadusse. Minu õnneks läks Sven korraga raadio juurde ja hakkas rutakalt selle nuppe kruttima.