Jälle koolis!
II

Nüüd vaatasin uuesti tema poole, et kas pilkab juba või? Tema aga hakkas rääkima:

"Ma tean sind küll. Sa oled see tüdruk, kes möödunud aastal auto alla jäi. Oli jube küll?"

Rääkisin talle õnnetusest ja haiglast ja isegi silmaoperatsioonist tuli juttu. Ise aga tundsin äkki, kui kaugel ja unustatud need hirmud ja valud on.

Jutustasin enda meelest päris harilikult, ega midagi ei valetanud küll ega juurde ka ei pannud, aga Urmas, nii on selle poisi nimi, ütles minu jutu peale äkki:

"Vahva tüdruk!"

Ma pidin juba äärepealt selja taha vaatama, et kellele ta seda ütleb, aga siis sain aru, et see käis tõesti minu kohta, ja mulle hakkas mu uus klassikaaslane ning esimene pinginaaber kohe meeldima, selles hoolimata, et ta on poiss.

Meie klassijuhatajaks on nüüd vene keele õpetaja. Ta ei tahtnud mind alguses äragi tunda. Ütles, ma olevat nii muutunud. Nojah, prille pole mul enam ees ja palju priskem ja pikem olen ma ka.

Esimesel tunnil ta küsitles niisama, mis me oleme suve jooksul teinud, et näha, kui palju keegi on unustanud või juurde õppinud. Ka minu käest küsis ja päris mu tervise järele. Jutustasin talle lühidalt kõigest ja ta kiitis mind kõvasti, et olen hakanud vahepeal nii hästi vene keelt rääkima, eriti kiitis ta mu hääldamist. Kui ma istusin, siis tundsin ise, kuidas mu kõrvad kiitusest õhetasid. Ja nendesamase õhetavate kõrvadega kuulsin, kuidas Urmas ütles:

"Ohho, ma ei teadnudki, et sa nii kibe vene keele mees oled."

Ega ma uskunud seda isegi, et see mul juba nii hästi läheb. Veel täna kirjutan sellest oma sanatooriumi sõbratarile. Tänu tema sõprusele ja sellele, et ta eesti keelt ei rääkinud, oskan ma nüüd nii hästi vene keelt, et sain koguni terve klassi ees kiita!

Tore on ühtegi asja hästi osata. Veel toredam oleks hästi osata mitut asja, aga küllap kõige uhkem oleks kõiki asju hästi osata. Selleni ei jõua mina juba iialgi, kuid natuke peaksin minagi suutma. See ei või ju nii hirmus võimatu olla. Isegi selle koleda eesti keele grammatika tegi tädi Elsa mulle haiglasoleku ajal ju täielikult selgeks. Nüüd mul läheb kirjutamine juba päris hästi, nagu tädi Elsa kirjast näha oli.

Võib- olla... jah, võib- olla küll, aga - igatahes kui mul enam sageli peavalusid pole ja üldse kui ikka väga hirmus- kangesti püüda, siis mõne asja peaks paremaks saama.