Jälle koolis! Esimene päev uues klassis. Mu uus klass tundub olevat teistsugune kui vana. Mul on nüüd esimest korda elus ka pinginaaber. Varem juhtus meie klassis olema alati paaritu arv õpilasi, nii et üks pidi paratamatult üksi istuma ning see üks olin loomulikult ikka mina. Nüüd on mul aga pinginaaber. Sain ta niimoodi. Üsna imelik tunne oli minna võhivõõrasse klassi. Enamus õpilasi oli juba kohal. Läksin oma tavalisele kohale otse õpetajalaua vastas. See pink oli õnneks veel tühi. Vaatasin uudishimulikult ringi. Kõik olid võõrad, välja arvatud Juta viimases pingis. Tundsin, et teised vaatasid mind ka. Vaadaku, mõtlesin, mu koolikleit on seekord täiesti korralik. Olin selles veendunud, sest olin ise selle heaks kõik teinud. Eelmisel õhtul, kui vanaema oli õhtuses vahetuses, võtsin mina kleidisabast salaja tüki maha ning külje pealt õmblesin pisut kitsamaks, et hästi istuks. Kuigi vanaema oli kleidi juba ära triikinud, triikisin ta veel kord üle, sest vanaema ei näe vist enam hästi ja jätab alati viigid sisse. Vanaema ei tohi sellest kõigest aimugi saada, sest ta oleks kindlasti hirmus solvunud ja leiaks kohe, et olen nii suureks preiliks läinud, et mulle tema tehtud asjad enam ei kõlba, nagu kord jakiga oli. Nojah, kleit oli mul oma arust täitsa korralik ja üldse tundsin, et pilgata ega naerda ma enam ennast ei lase. Tundsin kohe, et vaat mitte ei lase. Aga endal oli siiski väike hirm südames, et kui äkki jälle hakkavad naerma. Ja just siis, kui ma niiviisi mõtlesin, astus minu juurde üks poiss ja küsis järsu häälega: "Istud siin?" Ma päris kohkusin. Arvasin, et ta tuleb mind ära ajama, ja juba kergitasingi ennast pisut, et tõusta ja minna, kuid siis mõtlesin - mina olin lõpuks ennem ja ma pean ju ka kuskil istuma, ning jäin üsna nõutult poisile otsa vaatama. "Ma olen igas klassis sellel kohal istunud," ütles tema ja istus minu kõrvale. "Ahah," ütlesin ma ainult ja nihutasin ennast igaks juhuks ettevaatlikult teisele poole pingi servale. Vilksasin korraks kõrvale vaadata. Tema vaatas parajasti mind ka. Ma keerasin ruttu ära, aga tema vist ei keeranud, sest kuulsin, kuidas ta natuke nagu naeruse häälega ütles" "Kuule, ära karda, ega ma sind ei hammusta." |