Kui uus kodu juba ootab Mul on juba ammu selge, et asjad ei teki kaugeltki iseeneseset, ja kui tahad, et su ümber oleks ilus, siis peab aga kätel kärmesti käia laskma. Kuid isegi kätest, kui neid on ka kui tahes palju, ei jätku igakord. Asjadega peab üsna tublisti ka leiutaja olema. Noh, ma mõtlen seda umbes nii: asjadest peab nägema mitte üksi seda, kui inetud nad on, vaid kui ilusaks neid teha saab. Vanaema kummuti, taburetid ja köögilaua värvisime kreemikasvalgeks. Sama värvi, mis ta uus voodigi. Jah, ostsime vanaemale uue vetruva põhjaga voodi. Minule aitas isa teha vanast voodist nägusa magamiskušeti, millele ma ise lillelisest riidest laia äärevolangiga katte peale õmblesin. See on nüüd üsna nagu peene printsessi ase kohe! Aga see, mis ma leiutamisest ütlesin, pole ka sugugi vale ja selle peab pikemalt üles märkima, sest sellega on veel üks teine asi seotud. Oli nii. Aitasin vanaemal parajasti kuurialust kraamida ja korraldada. Arutasin mõttes: millest see küll tuleb, et mida vähem on vajalikke asju, seda rohkem on täiesti ebavajalikku? Saime vee pesuköögikatlas keema igasugu kolu ja kottade põletamisega. Korraga avastasin, et vanaemal seisab kuuris terve virn mingisuguseid vanu vineerist võikaste. Tahtsin need samuti ära põletada. Aga kus sellega. Vanaema ei lubanud. Püüdsin talle selgeks teha, et neid pole meie uues kodus kuhugi pannagi, ega ole need ka mitte millekski tarvbilikud. Vanaema ägestus: "Või pole jälle tarvilikud. Kuhu me sinu arvates kolimisel kõik väiksemad lahtused asjad paneme? Su enda kooliraamatudki ja sööginõud?" Vanaema on vanem. Vanem on targem.Targemal on õigus. Jäin vait. Lugesin kastid üle. Kümme kasti. Vaat nüüd alles leiutas serviise ja raamatukogu, mida neisse pakkida. Minu raamatud mahuvad veel küllaltki hästi vanasse raamaturiiulisse. Ah, kuidas tahaksin endale raamaturiiulit! Mõttes kujutlesin niisugust nägusat kappriiulit nagu tädi Elsal või kas või niisugust lihtsat nagu Annel. Tühjendasin ise parajasti ühte võikasti vanast heinaprahist ning viskasin eelmise kahe peale, kui mu pilk jäi peatuma nendel - aga oota? Miks ma ei võiks seda selgi korral ise valmistada, nagu valmistasin eelmise? Siis ma olin väike ja saamatu ja riiulgi tuli välja saamatu. Nüüd ma oskaksin kindlasti juba paremini. Mu pilk oli ikka veel kastivirnal - aga miks mitte neistsamadest? Kärmesti tühjendasin kõik kastid, paigutasin neid nii ja teisiti üksteise otsa. Käes! Need on vaja ainult ilusasti ära puhastada, naeltega kinni lüüa või liimida ja lõpuks üle värvida, mis pole enam juba kuigi suur kunst. Mu leiutav mõte töötas edasi - kui saaks veel vineerplaatidega katta. Kust neid võtta? |