Kui uus kodu juba ootab Toas aga selgus uus üllatus: seal oli koguni kamin! Selle peale jäi isegi vanaema suu vakka. Mina aga keerutasin ühest nurgast teise ja kamina ees tirisin ennast salaja ninast ning näpistasin igaks juhuks ka kõrvalesta, et veenduda, kas ma ikka olen tõeliselt olemas ja kas ma olen ka ärkvel. See korter on küll ühetoaline nagu kõik kuuenda korruse korterid, mis on mõeldud üksikutele või väikeperelistele nagu meie vanaemaga, kuid see- eest on ta nii põnevalt sipi-sopiline, nagu oleks kohe mitu tuba, ja ma mõtlesin juba välja, kuidas neid saab vajaduse korral üksteisest eesriietega eraldada. Peale selle on hiiglasuur seinakapp, tilluke esik, köök ja koguni duširuum, milles gaasi tõttu võib alati sooja vett saada. Vanaema katsus kõik asjad, isegi seinad, käega üle ja ohkas. See ohe oli aga selline, et ma sooviksin, et ta ainult niimoodi võikski veel oma elus ohata. Kui me vanasse kodusse tagasi läksime ja seal ringi vaatasime, ohkasime mõlemad uuesti nagu ühest suust. Seekord juba sootuks teisel põhjusel. Märkasime äkki, et selles pole peaaegu ühtegi eset, mis kõlbaks viia meie uude unistuslikku kodusse. Mis meil siis ongi? Voodi, mida vanaema täie õigusega nimetab koikuks, kuna see koosneb vaid kahest lihtsast jalgadega puukastist, mida võib nagu sahtleidki teineteise sisse lükata. Järgmiseks: koledasti värvi poetanud vana kummut, mõned kõige lihtsamad- toolid- taburetid, vanaema vana kirst, nagid seinas, köögikapp ning minu "raamaturiiul" aknalaual, mis - kuidas ma ka ei kujutleks - pole ikkagi muud kui vana armetu puukast puuraamatutega, ja ongi üldjoontes kõik! Aga nüüd, kui ma selle pooleldi juba sissepakitud kodu keskel istun, kus kõik asjad kindlasti sama kärsitult kui minagi homset teeleasumist ootavad, märkan, kuidas palju on muutunud. |