Kui uus kodu juba ootab
I

Seisan praegu uue alguse ukse taga. Täna on viimane õhtu meie vanas kodus. Kõik on juba sisse pakitud ja see kodu pole enam kellegi kodu. Sellest ei saa ka enam iialgi kellegi kodu. Nüüd tehakse siia mingisugune laoruum. Mul pole sugugi kahju siit lahkuda. Kuidas mul võiski, kui ees ootab selline kodu!

Ma ei unusta iialgi meie esimest külaskäiku sinna, kui mitte siis, kui olen sama vana kui vanaema praegu. Läksime. Vanaema ees, mina järel. Kõik kohad olid veel igasugu kolu - lubjatünne, laudu ja muid asju täis. Mitmest asjast tuli üle ronida ja ettevaatlikult minna, et ennast ära ei määriks.

Esimese korruse trepi lõpus vanaema ei ütelnud midagi, teisel ta ohkas, kolmandal ohkas sügavamini, neljandal aga tõmbas hinge ja siis hakkas torisema. Kuid tuli veel kaks korrust kõrgemale minna!

Hakkame elama kõige kõrgemal - kuuendal korrusel! Minu meelest ongi see meie uue kodu juures kõige toredam! Akendega otse taevasse! Ometi viimaks võin oma kodu akendest näha sinist laotust, päikest ja pilvi. Võin akent avades tunda taevaaluseid tuuli!

Ohoi, selle eest oleksin valmis iga päev kümme korda kõrgematki treppi pidi ronima ja vanaema kas või seljas kandma. Nii ma talle ütlesingi. Tema vehkis ainult kahe hingetõmbuse vahel käega:

"Ah, mis sa albid."

Meie jutuajamist kuulas üks tööline pealt ja püüdis vanaema rahustada:

"Pole viga, mutikene. Selles majas hakatakse sind liftiga tõstma."

"Kas siia tuleb ka lift!" hüüatasin nii kõvasti, et vanaema mind ribide vahele toksas: "Hullvaim, ega sa metsas ole." Aga kui tööline kinnitas seepeale, et tõepoolest tuleb lift, hädaldas vanaema jälle - tema küll ei lase oma vanu luid- konte nagu puid või telliskive ühest kohast teise tõsta, et vaata kui pillavad veel maha.

Tööline muigas: "Küll sa ära harjud. Kui hakkad veel lõbu pärast maa ja taeva vahet keerutama." Kuigi see mees minu vanaema sinatas, oli ta lahke ja jutukas ja temalt saime teada, et maja peab juba selles kvartalis tingimata niikaugele valmis saama, et sinna võib sisse kolida. Pealegi pidavat see maja tulema üks moodsamaid ja eeskujulikumaid tööliselamuid terves Nõukogude Liidus. Muidugi on siin gaas, kesküte ning muud mugavused.

Selle peale ei saanud vanaema ütlemata jätta, et temale see keskütte värk ei meeldi põrmugi, pole tal vanainimesel enam siis korralikku ahjugi, kus võiks mõnikord tulepaistel oma jooksvahaiget selga soojendada.