Kes salaja pealt kuulab... Kui nüüd väike majja tuleb, mis siis? Kuidas sa endale seda olukorda ette kujutad? Hea küll, ma ei räägi sellest, et meil jääb siin väga kitsaks. Ma räägin sellest, et sinu tütrekesele sigineb siis uus kompleks. Praegu on ta armukade minule, siis on ta seda hullemini meie väikesele. Ma juba näen seda selgesti ette. Tuleb asju lahtiste silmadega vaadata ja tulevikule mõelda." Mu metsikult perutavate südamelöökide vahele vasardas üks vanaema tarkus: "Kes salaja pealt kuulab, saab pisted südamesse!" Oi, missugused pisted! Nad tegid nii haiget, et oleksin tahtnud oiata nende käes. Kas ma ei võinud siis sellelgi ööl magada oma harilikku kottrasket und nagu isa ja võõrasema näisid eeldavat! Aga korraga ajas mind sosin üles. Oli seda vaja. Parem, kui mamidagi seesugust poleks teada saanud. Pidin ennast sundima vaikselt lebama ja isegi magaja hingamist teesklema. Kuigi oleksin kõigest hingest tõusta ja siit hoopis ära joosta tahtnud. Ainult ära! Eemale! Kaugemale! Ja mille pärast? Sellepärast, et mind just eemale, kaugele ajada taheti ja et ma ei tahtnud sugugi olla aetav. Ei tahtnud kaotada sedagi väikest osa kodust, mis mul siiani olnud oli. Seda olin ma kõige rohkem kartnud ja nüüd oli see käes. Kõige hullem oli, et ma hakkasin aru saama, - ka võõrasemal on paljudes asjades õigus. Olen tõepoolest vastik, tänamatu tüdruk ja võib- olla ongi mul mingisugused "kompleksid" või mis, millest võõrasema rääkis. Kuid ka vastikutel, tänamatutel tüdrukutel on pisarad ja neid ma puistasin järgmisel õhtul, kui võõrasema isaga kodus polnud, oma vanaema vanale kirstukaanele nii ohtrasti, et mu väike muinasjutumehike, vana hea majavaim, kes vanaema päevil sellest elas, nendesse pisaratesse lõplikult ära uppus. Mille muuga seletada seda, et mul enam ei õnnestunud võõrasema kiitustki ära teenuda. Just nüüd, kus ma seda tõepoolest taotlema hakkasin. Nüüd aga hakkas võõrasemagi mossitama. Tundus, et seda enam, mida rohkem mina püüdsin talle meele järele olla. Kindlasti oli tal tema seisukohalt õiguski, kui ta mind säärasena nägi, nagu ta isale rääkis, kuid ta ei mossitanud mitte üksi minuga, vaid ka isaga. Hakkasin pikapeale taipama, et isal ei olnud kerge. Mul oli temast kahju. Kuid see arusaamine ei teinud mind ei osavamaks ega õnnelikumaks. Ükskord läks meil võõrasemaga kahekesi olles jutt juhuslikult Urmale. Jutustasin talle, kui palju Urmal õdesid- vendi on ja kuidas nad seal kõik üksteist hoiavad ja kui tore niisugune üksmeelne perekond on. Mul tekkis korraga tahtmine võõrasemaga avameelne olla ja temaga rääkida sellestki, mis kõige rohkem südamel on. Alustasin kogedes: "Mina...ma tahaksin endale ka meelsasti ühte väikest õde või minupoolest kas või venda..." Mu julgus kadus võõrasema pilgu all. Ta küsis: "Sa siis oled sellest juba aru saanud?" Ma ei tea siiamaani täpselt, mida ta mõtles, aga mulle endale meenus otsekohe see öösel salaja pealt kuulatud jutt, tundsin pistet südames ja seda, kuidas ma üleni punaseks läksin. Võõrasema jätkas: "Sa oled siiski kavalam, kui ma arvasin." Ta hääl ei meenutanud seekord küll sugugi väikesi linde telefonitraadil. Korraga oli mul tunne, et olen kaotanud. Jah, teisiti ma ei oska selle kohta öelda. Nagu oleksin ma kogu aeg millegi eest või vastu võidelnud ja nagu oleksin ma nüüd lõplikult kaotanud. Kaotanud just siis, kui ma nii väga järele anda soovisin. |