Kes salaja pealt kuulab...
I

See oli ühel ööl, kui ärkasin võõrasema ägeda sosina peale: "Tema juures pole see võimalik. Ta on niisugune salalik ja kinnine tüdruk ja oma trotsi täis. Ta lihtsalt ei salli mind ja see ongi kogu asja tuum."

Isegi unesegasena oli mulle otsekohe selge, kes see salalik ja mittesalliv olevus on.

"Gina, mis sa nüüd fantaseerid! Kuidas sa võid niimoodi öelda. Ta on, vastupidi, väga hella südamega ja kiinduv olevus. Ma ju rääkisin sulle kui ennastsalgavalt ja liigutavalt ta kõik need pikad ja rasked haiguskuud oma vanaema eest hoolitses. Iga täiskasvanugi poleks sellega hakkama saanud, kuid tema on alles laps. Saa siis natuke aru ja püüda teda mõista. Vanaema surm vapustas teda põhjalikult. Nüüd jälle uus, temale täiesti erakordne olukord. Ole kannatlik. Anna talle aega harjuda. Küll sa näed, ta muutub varsti endiseks ja te hakkate veel toredasti läbi saama."

Niisugused olid mu isa sõnad minu kohta. Kuid nii hästi, kui need minule mõjusid, ei näinud need mu võõrasemale mõjuvat, sest kuulsin teda veelgi ägedamalt purskavat:

"Tean, tean! Ikka seesama vana laul. Ole kannatlik. Anna aega. Kas ma pole siis kannatlik olnud või kas ma pole aega andnud? Kas mina pole omalt poolt kõik teinud, et ta ükskord juba sellest üle saaks? Aga tema ei tahagi saada. See on kius, trots, kättemaks, usu mind. Kas ma pole teda nagu nukku riidesse pannud? Mida siis sinu arvates üks noor tütarlaps veel tahab. Aga tema? - Anna talle uus kleit, pistab selga niisuguse näoga, nagu ma talle nõgesesärgi õmmelnud ja talve ajal metsa maasikaid tooma ajanud. Ütle ise, milles siis mina süüdi olen, ah?"

"Gina, Ginakene, kes sind milleski süüdistab," isa rääkis nagu lapsega.

"See veel puudus, et sa mind süüdistama hakkad!" Võõrasema sosin oli muutunud peaaegu valjuks hääleks. Kuulsin, kuidas isa manitses teda vaiksemaks. Siis oligi üsna vaikne ja selle järel nii tasane sosin, et ma sellest muud sõna ei eraldanud kui vahetevahel iseenda nime.

Korraga oli võõrasema sosin jälle äge:

"See oleks talle endale ka kõige parem."

"Aga tal on siin juba oma sõbrad, kooliõed- vennad. Tean omast käest, kui raske on jälle uuesti kohaneda," kuulsin isa vastuvaidlemist.

Läksin üleni palavaks. Süda tagus lähenevat hädaohtu aimates.

"Mis tähtsust sellel on? Sõbrad? Kas tal seal neid poleks. Nagu ma ta oma jutust aru olen saanud, vahetas ta neid mõne aasta eest täie eduga. Noor inimene kohaneb palju kiiremini kui vana ja teinekord on niisugune elumuudatus ainult kasuks. Olen veendunud, et temale just. See oleks praegu kõige parem lahendus, usu mind. Sinul on ilmselt vale arusaamine internaatkoolidest. Olen mitmelt poolt juba järele kuulanud ja nende kohta ainult head kuulnud."

"Saa siis aru, mul pole midagi internaatkoolide kui niisuguste vastu, kuid Kadri- sugune ei sobi sinna. Kuidas sa ometi nii lihtsat asja ei mõista. Alles sa siinsamas ise kinnitasid, et ta ei suuda sinugagi kohaneda ja sealsamas väidad otsekohe, et uues koolis ta kohaneb kiiresti. Temale oleks vaja just emalikku hoolt ja hellitusi, mis tal elus puudu on jäänud."

Võõrasema ei lasknud isal edasi kõnelda.

"Ära aja naerma. Mis imeasi see sinu Kadri siis on, et just nimelt temale ei sobi internaatkool! Käivad seal teised lapsed ja saab hakkama ka sinu Kadri. Lõppude lõpuks ega see siis mõni lastekodu ole. Vaheaegadel võib ta loomulikult koju tulla. Siis oskab ehk ka kodu rohkem hinnata. Kuidas sa selles asjas korraga nii lühinägelik oled. Ma poleks seda sinust kuidagi uskunud. Ja mina? - Kas ma soovin talle siis halba? Võid sa minu kohta ütelda, et ma olen talle kuidagi, üheski asjas, halba soovinud? Tead, mis ma ütlen - kui minul endal tuleks veel kooli minna, ma vailiksin tingimata internaatkooli. Tänapäeva elulaadi juures on see ainuke mõistlik võimalus ennast kohandada ja..."

Seekord ei lasknud isa võõrasema lõpetada.

"Jätame selle vaidluse. See ei vii meid kuhugi. Kõige rohkem ainult riidu. Olgu selle internaatkooliga, kuidas on. Kindlasti on see tuleviku ainuõige koolitüüp, kuid antud juhul ei seisa asi sugugi selles. Sa oled saanud kõik oma tahtmise järgi. Minu ainuke tingimus oli Kadri. Mäletad, me leppisime seekord kõiges kokku. Sa olid nõus. Miks sa nüüd asjasse teisiti oled suhtuma hakanud?"

"Nüüd, nüüd!" Võõrasema osatamises oli isegi nututooni. "Sest nüüd on asjaolud muutunud ja nii tõrgest plikat ei osanud ma endale ka ette kujutada. Sa näed aga ainult tema hella hinge, aga kas mina ei olegi inimene, ah? Kas minule ei lähe niisugune olukord südamesse? Kas sa arvad, et minul polegi närve, või mis? Teised mehed hoiavad niisugusel ajal oma naisi, aga sina hellitad ja pillitad selle asemel juba täiskasvanud tüdrukut nagu beebit."