Kaltsuring Järgmiseks otsustasid tüdrukud, et igaüks võtab suka, aga Jutale anti kiusteks ainult põlvsukk. Imbi muidugi oli see algataja ja pilgutas meile teistele silma. Me taipasime, ja kui me siis kõik ennast hästi mugavalt valmis seadsime, hakkasime sellise õhinaga lõikama, et koguni nagu kramp kiskus kätte. Imbi hüüdis kõige esimesena: "Valmis!", teisena Aime ja kolmandaks mina. Ja juhtuski nii, et Juta jäi kõige viimaseks - sellest hoolimata, et tal oli õigupoolest ainult sokk! Aga ta oli vihane. Ja küll ta siis seletas, et talle olevat kramp kätte löönud ja mis kõik veel. Kuigi meil kõigil vist oli niisugune tunne, nagu oleks kramp käes, ja ma märksin, et üks kui teine salaja oma kätt masseeris, aga Juta krampi naersid kõik. Imbi ütles koguni, et oleks hea, kui Jutal vahel ka keele sisse kramp lööks, ja nõudis, et Juta ei tohi kogu õhtu jooksul suudki lahti teha. Juta nohises vihast ja esialgu ta vist poleks südametäiega sõnagi suust saanud, kuid seda ma imestan, miks ta üles ei tõusnud ja ära ei läinud. Meie teised vaikiseme ka. Midagi oleks nagu viltu läinud ja nagu oleksime tahtnud aidata Jutal vaikimise "kohustust" täita. Siis võitsin mina ja kaotas koguni Aime. Tegin ettepaneku, et Aime laulaks midagi, sest tal on väga ilus hääl. Ta esineb alati koolipidudel ja koguni raadioski on ta laulnud. Kuigi ma ise siiamaani veel hästi laulda ei oska, armastan ma laulu seda rohkem ja laulude sõnadki, mis ma aga vähegi kuskil kuulen, jäävad mulle hiigla kiiresti meelde. Aime alustaski laulu ning refrääni laulsime kõik kaasa ja kus iganes teistel sõnad segamini läksid, aitasin mina, ja kaltsuribade kuhi aina kasvas me käte all. Parajasti kui me kõige paremas hoos olime, läks uks lahti ja meie klassi poisid valgusid sisse, need, kes on "Osavate käte" ringis. Meie ei teinud väljagi, muudkui laulsime edasi. Mõtleks, siis hakkasid poisid õpetaja märguandel kaasa laulma! Mina küll ei mäleta, et meil oleks üheski laulutunnis laul sellise hoo ja vaimustusega läinud kui seekord. Vahel kohe on nii, et kõik muutuvad korraga ühesuguseks lõbusaks ja ma ei oska ütelda - nagu heaks või - ja siis on suurepärane olla. Kui laulule vaheaeg tuli, tegin poistele ettepaneku, et nad tuleksid meile appi - talgutele. Kõige toredam oli see, et poisid olidki nõus. See kuluski marjaks ära, sest meie sõrmed olid lõikamisest juba otse võimatult kanged ja pealegi oli peaaegu igaühel käärijälgedes rakk või kaks. Poisid naersid meie õrna nahka ja hakkasid ise pihta. Meie aga hakkasime juba valmislõigatud ribasid kokku õmblema ja keradesse kerima. |