Väikene juubel
3. osa

Ema jõudis lasteaia väravasse hingeldades - viimane klient oli oma pirtsutamisega niigi väsitava päeva poole tundi pikemaks venitanud. Leides eest mossis ja kössis poja, seisatas ta nõutult. Kuid siis juhtus midagi meeldivat, mis ema tülpimust leevendas: poeg ulatas talle abiotsivalt käe - esimene kord lasteaiapäevil. Et omalt poolt meeleolu tõsta, alustas ema taganttõugatud reipusega:

"Vanamamma ootab meid kodus ees, ta ei tahtnud üksi Lasnamäele sõita, et eksib viimaks ära ... Ja siis me peame veel "Virust" läbi minema ja kringli võtma ja ..."

Poja käsi jäi endiselt abituks.

"Kas sul oli täna pahandusi?" tundis ema muret.

"Jaanika puudus täna."

"Ja ...?" õhutas ema poega edasi rääkima.

"Ei midagi," kostis Kristo viimaks, ja need sõnad öelnud, tundis korraga suurt kergendust. Just! Ongi hea, et tema üllatus nässu läks. Sest kas täiskasvanud oleksid selle heaks kiitnud? Nende peale ei või kunagi kindel olla. Kui sul läheb midagi korda, ei ütle keegi aitäh, läheb viltu, siis oled sina süüdi: sina ei saanud õigesti aru, ja mis õigusega sa üldse oma nina vanemate asjadesse topid!

Veel enne kodutänavat oli Kristo õnnestunud nurjumise valu arukuse vaibaga katta, ainult üksikud tuiked andsid veel tunda. Viimane käänak. Kodumaja paistis. Selle ees seisis tuttav valge auto.

Arukuse hall vaip lendas kõrvale ja selle alt kargas välja kuldne lootus.

"Ema! Nemad!" karjatas Kristo ja pistis jooksu.

Punane tagasim välkus. Pilkavalt. Auto vuhises minema.

Vanamamma avas ukse kuidagi süüdlasliku olekuga ja alustas kohe esikus:

"Ma ei tea, kas ma tegin midagi valesti ... Siin käis just üks mees, kangesti laheda olekuga ..."

Ema puudutas oma paremat põske: "Habe?"

Vanamamma puudutas oma vasakut: "Mõlemal pool ...Tal oli kaasas väike tüdruk, kangesti klaari näoga."

"Ja mis ta rääkis? Mees?"

"Et tulid Kristole õnne soovima ... Kuidagi naljakalt ütles veel, et väikese juubeli puhul."

"Ja sina?"

"Ma ütlesin, et kas siin ei ole mingi eksitus, et täna on juubel küll, aga hoopis minu väimehel, sellepärst ma linna tulingi ..."

"Ja tema?"

"Naeratas kuidagi imelikult ja ütles: "Egas kedagist," ja.pani need kapi peale."

Kapil seisid tort ja lillekimp.

Emale meenus Kristo hommikune jutt ja ta heitis pilgu kohale, kus too oli just seisnud. Poisist polnud jälgegi. Siis ta läks, nagu oli väljast tulnud - oleks vähemalt jalgu pühkinud! - , tuppa ja vajus tugitooli.

Kristo redutas rünnaku ootel väikeses suletud ruumis. Rünnakut ei järgnenud. Tuli minna luurele.

Ema istus endiselt palitus,ainult kübara oli peast võtnud. Vanamamma seisis uksel, arglik ja nõutu. Kristot nähes sai nagu julgust juurde ja ütles tasase häälega:

"Muidu poleks midagi, aga teised ju ootavad kringlit."

"Jah, seda muidugi," kostis ema mõne aja pärast ja tõusis.

Pärale jõuti kõige magusamal ajal, külalised seadsid just "elagu" laulma. Juubilar säras näost - semud ei olnud teda unustanud. Kohal olid nii Volli oma Annega jui Ärni Almaga, olid õed Loore ja Leida, kaasas suur valik lapselapsi: Reeno ja Renno ja Mary ja Meeri ja Marleen, nüüd siis ilmus ka ämm ja noor sõer Kristo muidugi - "Kuule, poiss, sina tuled täna minu kõrvale istuma!" - ja veel keegi kohmitses esikus ... Eks Marika ...

Ema lükkas ukse koomale ja asus helistama. Mitu korda valis numbrit, see ei vastanud ... Ta proovis hiljem veel, kuni lõpuks - kümne paiku - võeti toru ja tõre hääl küsis:

"Kesse räägib?"

"Kas Jaanika isa on kodus?"

"Ei pole, läksid plikaga sünnipäevale."

Ema helistas järgmisel päeval. Seekord võeti toru kohe ja tõre hääl vastas:

"Ei pole, sõitsid plikaga Otepääle."