Väikene juubel
2. osa

Samal ajal maadles Kristo oma voodis naeruga. Mis näo onu Riks ja mamma õhtul teevad, kui onu Lembo ja Jaanika äkki uksest sisse marsivad? Ja mis näo teeb Jaanika, kui kuuleb, et väikene juubel oli väike sõjakavalus, et teised saaksid Jaanika issit näha, nad ju kangesti tahavad. Jaanika hakkab kindlasti keksima.

"Mis sind naerma ajab?" küsis ema, kes just lõpetas hommikuvõimlemise.

"Ma teen onu Riksile juubeliks üllatuse."

"Mis üllatuse?" küsis ema umbusklikult. Ta oli Kristo üllatustest ebameeldivaid mälestusi.

Kristol olid jälle omad kurvad kogemused: mida terasem mõte, seda suurem on oht, et vanemad selle ära keelavad. Kristo räägib siis, kui on juba hilja keelata, kui nende maja ees peatub valge auto, mis nad juubelile viib, nagu neil oli Jaanikaga kokku lepitud.

"Ma ei saa rääkida, siis poleks enam mingit üllatust," vastas ta võimalikult armsa häälega.

Ajanappus ei lubanud emal pikemalt pärida. Mida kõike tuli veel õhtuks ette valmistada ... Issand, nüüd keeb köögis veekann üle! ... Täna jääb Kristo küll hommikueinele hiljaks.

Kristo ei jäänud hiljaks, kuid siin tabas teda ennast üllatus, mis söögiisu ära võttis. Nii kui ta kohale jõudis, ruttas Birgit- Margit talle lauast vastu ja teatas kangesti haleda häälega:

"Jaanikal on migreen. Ta peab olema voodis ja tal on nii paha olla, et üldse ei taha midagi, banaani ka ei taha. Neil olid issiga õhtuks omad plaanid, ja nüüd on kõik läbi! Ta kohe nuuksus telefoni otsas."

Kristo peas hakkas midagi ragisema. Mis banaanid? Mis migreenid? Mis plaanid? Ja mis saab nüüd tema ilusast kavatsusest? See läheb ju lörri!

Kristo oli kasvanud teadmises, et kõik inimese teod, nii head kui halvad, tasutakse talle kätte. Seepärast võttis ta karistused ikka vaikides vastu ja tundis koguni kerget kõhedust, kui sai teenitust vähem. Aga mille eest teda täna karistati? Ta oli ju teistele head soovinud, muretsenud, et onu Riks saaks toreda peokaaslase, mamma näeks onu Lembo ja Jaanika oma silmaga ära ja ema ... ema ei peaks igavalt omaette vahtima. Ei, tänase lopsuga Kristo ei lepi! ... Ja miks Birgit- Margit teda üksisilmi uurib?

Esimese valuga pidi Kristo halva sõnumi tooja läbi kolkima, aga enne, kui käsi löögiks tõusis, valdas teda härdushoog. Ta tuikus tuimalt lauda, kuid süüa ega juua ei tahtnud. Vastata kasvatajale, mis tal viga on, ka ei tahtnud. Ükskõik kes täna tema käest midagi küsis, sai ühe ja sama vastuse: ei taha! Noh, oleks keegi banaani pakkunud, siis võib- olla ehk ... Aeg- ajalt haaras süütut kannatajat tegutsemiskihk, ta sõelus ringi, müksas üht, togis teist, kolmandal lõi mänguklotsid segi, et siis jälle kuskil nurgas talle osaks saanud ülekohut kiruda. Kuni trots ta uuesti liikvele ajas.

Kasvataja Malle ütles vahetust üle andes murelikult:

"Ei tea, mis Kristol kodus lahti on - niisugune pole ta varem olnud."

Kasvataja Ille naeratas rahustavalt:

"Igas perekonnas juhtub vahel ühte ja teist. See on normaalne."

Nii jäigi Kristo enesehaletsuse ja trotsi pillutada, kuni jõuvarud ammendusid. Aga siis oli juba varsti aeg lonkida väravasse ema ootama.

Murelik issi jõudis aegsasti koju, ja mis ta nägi - tema tirts istus muti tugitoolis, uus kleit seljas, uhke lehv peas, piduline missugune! Ilme oli tal küll luitunud, nagu polekski tegu väikese tüdrukuga, vaid aastatest pleegitatud vanainimesega, kuid issi nägemine tõi ta põskedesse jumet. Issi sai sellest omakorda ergutust ja küsis mutilt lootusrikkalt:

"Noh, otsustasid ikka, et plika läheb?"

"Mis siin otsustada," kostis mutt. "Teisel kõik kokku räägitud, kuidas teil kõlbaks minemata jätta. Või tal siin vana mulla seltsis parem konutada. Ainult et kust te nüüd kõik need koogid ja lilled ..."

"Kukepea!" lõi issi käega, silus siis sõrmeotstega lõuga. "Ma tõmban ainult tüükad maha, see käib üks- kaks- kolm .."

Ei läinudki palju rohkem aega, kui ta ilmus tagasi, peoülikond seljas, nägu naeru täis, ja noogutas oma tirtsule: "Ega kedagist, läksime."