Väikene juubel
1. osa

"Nii, nüüd räägid ausalt ära, kust sa niisuguse vägeva muhu korjasid!" nõudis emme kodus.

Jaanika mõistis hästi, et kui tahab kuhugi pääseda, ei tohi ta midagi niisugust ütelda, mis võiks emmet ärritada.

"Ma kukkusin ... ja lõin pea vastu ust ära," oli esimene vale, mis talle pähe tuli. Miks ta valetas? Ta kartis emmet. Mitte ainult praegu, kus emme tujust olenes midagi väga olulist, vaid alati, ka siis, kui nad diivanil külg külje vastas multikaid vaatasid ja südamest naersid või käsikäes mööblinäitusel jalutasid, sest iial ei võinud ta teada, millal emme äkki võõraks muutub, teda tigedate silmadega nõelab ja susustab: "Vastik plika niisugune."

Emme uuris tütart kahtlustavalt.

"Sa läksid ukse juurde ja kukkusid heast peast maha?"

See tundus Jaanikale endalegi väheusutav. Ta parandas:

"Me läksime joostes."

"Kes teie?

Kristo nime ei tahtnud kuidagi üle Jaanika huulte tulla, seepärast vastas ta:

"Kõik!" ja et asi veelgi tõepärasem tunduks, lisas: "Me läksime õue mängima ja poisid tormasid ja mina komistasin ja siis muhk tuligi."

Selle seletusega võis leppida, tormamisest just muhud tulevadki. Kuid emmet huvitas veel muudki. Ta küsis ükskõiksel moel:

"Kes oli see tädi, kes sulle noogutas?"

"Ah, oli üks tädi," vastas Jaaniks samal toonil.

"Seda ma küsisingi!"

"See on tädi Marika ... Kristo ema ..."

"Kristo oligi see poiss, kes sind sünnipäevale kutsus?"

"Jaa," sõnas Jaanika võimalikult armsalt. "Tema ei kiusa kunagi tüdrukuid ega kisu väiksemate käest mänguasju ära ..."

"Kas ta elab kaugel?"

"Ei, nende juurest on meie juurde täpselt nii palju maad, kui meie juurest lasteaeda. Ja tead, kui huvitav: lasteaiast Kristo juurde on jälle niisama palju."

"Huvitav tõesti. Aga kust sina seda tead?"

"Issi spidomeetri pealt vaatas, kui me ..." Jaanika luges ema näost välja, et on jälle öelnud midagi liigset, ja jättis lause pooleli.

Emme ei nõudnud talt selle lõpetamist, küsis hoopis:

"Te mängisite väljas enne lõunat?"

"Me mängime alati väljas enne lõunat."

"Ja kasvataja ei märganud sinu muhku, enne kui ... Vaata, väike valevorst, karistuseks selle eest, et sa oma emmet nii jultunult petad, ei lähe sa sünnipäevale ... Ja ära mõtlegi pillima hakata!"

Jaanika pillis sellegipoolest, kuid mitte emme nähes, vaid oma toas. Mutt noomis teda:

"Jäta ükskord see igavene vesistamine. Saad sedasi endale punased silmad, kes niisugust naiseks tahab."

"Üks hirmutab punase ninaga, teine punaste silmadega, aga keegi ka aitaks, seda ei ole," mõtles Jaanika ja pillis edasi.

"Jäta juba!" ütles mutt keelevalt. "Nutt ei aita kedagist. Räägi isaga asi selgeks - kui tema lubas, kuidas siis ei tohi minna."

Jaanikal tärkas lootus.

"Räägi sina," palus ta.

"Mina, ikka mina," torises mutt. "Kaua mind sinu eest kostmas on, pead ise enda eest seisma õppima. Ja kui poiss (ta mõtles muidugi issit) üldse kedagi kuulab, siis oled see sina."

Muti sõnad virgutasid Jaanikat. Ta oli valmis kasvõi kohe praegu issiga asjad selgeks rääkima. Praegu ei saanud, sest issit polnud kodus ja kui ta koju jõudis, siis ka kohe ei saanud, sest emme viis issi magamistuppa ja rääkis ise temaga.

Nad rääkisid pikalt ja aeg - ajalt väga kõvasti, nii et üksikud sõnad kostsid Jaanika tuppa ja mutt hakkas juba palderjanipudelit otsima. Jaanikat aga valjud sõnad ei heidutanud, pigem andsid talle enesekindlust juurde: temaga ei tee issi mitte kunagi kurja häält, uriseb küll ja kortsutab kulmu, aga ei kärata: "Kas sa jääd ükskord vait, kurradi kurat, ma ütlen!"

Ja ometi, kui issi emmega jutu lõpetas ja mutt märku andis - mine nüüd, lõi Jaanikal silme ees uduseks. Suures toas udu hajus, kuid nüüd ei teadnud ta järsku, missuguse sõnaga oma juttu alustada. Õnneks polnud seda sõna vajagi, sest issi alustas ise.

"Vaata, Jaanika, lugu on nüüd niisugune, et võib- olla jätame seekord sünnipäevale mineku ära .."

"Aga..."

"Ma saan aru, et sul on paha nüüd Kristole ära ütelda, ma saan kõigest aru, kallis tirts, kuid katsu sina minust ka aru saada." Ta pani käe Jaanika õlale ja pigistas enda meelest hellalt, Jaanika meelest loiult. "Tead, nii on parem, kodurahu huvides ...Kahju muidugi ... Ära raputa pead, ma näen su näost."

Jaanika raputas ikka, sest issi eksis. Issi mõtles, et Jaanikal on hirmus kahju luhtunud sünnipäevale mineku pärast, kuid Jaanikal oli hirmus kahju hoopis issi enda pärast. Jaanika laiaõlgne issi oli nagu ümber vahetatud: tugev küll, aga hale. Tema ka! Aga siis ei ole Jaanikal enam kedagi, kelle peale kindel olla. Mutt muidu oleks, kuid tema sõidab iga kord ära, kui temaga valskust tehakse.

Jaanika tunnistas oma laia ja haledat issit ja jäsku tuli talle meelde emme telefonijutt uusaasta hommikul.

"Mis sa minust uurid?" küsis issi.

"Issi, mis tähendab kretiin?" küsis Jaanika vastu ja samal ajal tundis, nagu hüüaks keegi teda keelavalt.

"Kretiin?" Issi suu tõmbus kõveraks. "Kus sa seda sõna kuulsid?"

Nüüd tajus tüdruk juba selgesti: "Jaanika, ei tohi!" kuid rääkis ometi:

"Emme küsis, kui tädi Luule head uut aastat soovis: "Kuidas sinu kretiin end tunneb?"

"Kretiin ... Kretiin on hästi rumal inimene ...Aga nüüd, marss magama, muidu aja sind hommikul jälle tungrauaga püsti." Issi pigistas taas Jaanikat õlast, seekord kõvasti, ja tõukas ta ukse poole. See oli jälle õige issi.

Seekord emme ei paugutanud uksi ega sõitnud komandeeringusse, vaid läks lihtsalt minema, veel samal õhtul. Kasukas seljas, astus ta Jaanika tuppa, kus see teda hirmunult ootas, istud voodiservale, tõmbas tütre embusse ja puhkes nutma. Jaanika muidugi ka. Nad nutsid kaua ja põhjalikult ning esimest korda tundis Jaanika, et ei karda oma emmet. Ja just nüüd pidi ta temast ilma jääma!

Emme lahkus - issi läks teda autoga saatma - , asus mutt Jaanikat lohutama, et küll emme tuleb tagasi, on alati tulnud, tuleb seegi kord. Jaanika ahastus ei andnud ikka järele. Teda ei piinanud emme lahkumine, vaid enda hirmus tegu. Ta oli teinud seda, mida keegi kunagi teha ei tohi.

Hommikul tundis Jaanika end pahasti. Peas, rinnus, kõhus, igal pool oli paha. Ta jäeti voodisse.