Hirmus päev
III

Kui ma tänavale jõudsin, tundsin korraga alles õieti selle ülekohtu kogu suurust. Ma olen küll kõige vaesem õpilane klassis, mul on kõige viletsamad ja inetumad riided, kuid iialgi, mitte iialgi elus ei tuleks mul mõttessegi midagi teiste oma võtta, mitte kõige väiksematki asja!

Kui ma ka igas asjas olen kõige mahajäänum kogu meie klassis, siis ometi mitte kunagi aususes! Kuidas võisid, kuidas tohtisid nad minust nii mõtelda! Kes kaitseb mind selle ülekohtu eest? Milka salli ei leitud üles. Õpetaja ütles küll, et Milka kaotas oma salli ise. Võib ju olla, et õpetaja ise usubki seda, kuid teised ei uskunud. Ja Juta õel vaenulik nägu ilmus jälle mu kujutlusse, nii nagu ta seal ühele ja teisele midagi kõrva sosistas, ja see oli minu nimi, mida ta sosistas, ja ükski, mitte ükski kogu klassis ei hakanud talle vastu, mitte ükski ei ütelnud, et ei usu Jutat.

Nad hakkasid ainult mind vahtima, vahtima nagu süüdlast! Kui hirmus ülekohtune! Kellele lähen ma kaebama? Vanaemale? Oh ei! Vanaema leiaks kindlasti midagi, mille pärast minuga riielda, või haletseks niisama. Kuid keegi peaks mind kaitsma, minu eest väljaastuma!

Siis mõtlesin, et kui ometi tuleks mu isa - see, kes on olemas ainult mu enda mõtetes, - tuleks suur ja tark isa ja astuks kogu klassi ette ja ütleks midagi niisugust, mis neile kõigile häbi teeks.Isegi poisid kardaksid teda ja palukid minu käest andeks.

Aga ei ole ju kedagi. Olen nii üksi keset ülekohtust maailma! Pisarad hakkasid mul silmist valguma, hoolimata sellest, et olin tänaval.

Ja siis see juhtuski. Hakkasin üle tee minema. Ei pannud tähelegi, et auto tuli, ja kui ma viimasel silmapilgul seda märkasin, hüppasin ehmatusega just teisele autole ette. Oli kole krigin, kisa ja valu ja siis ma ei teagi enam midagi, kui et mind sõidutati samas autos siia haiglasse.