Hirmus päev
II

Mul oli tunne, nagu oleksin ma kuhugi kukkunud, kukkunud. Sellegi poolest seisin ma paigal ja kõik olid vait. Juta ja mõned teised nõudsid kohe, et minu asjad läbi otsitakse. Koolitädi püüdis keelata ja saatis Milka õpetaja järele, kuid mina tundsin, et nüüd oli nagunii juba kõige hirmsam juhtunud, nüüd ei aidanud enam midagi - mitte kui midagi!

Mul ei tulnud pisaraidki nagu harilikult, hakkasin palitut seljast ära võtma ja mu meelest oli, nagu oleks keegi teine seda teinud. Juba hakati mu kotis sorima. Sel minutil jõudis õpetaja kohale. Ta vaatas mulle otsa, pani mu kalossikastile istuma ning hakkas kõiki küsitlema. Aga kes siis midagi teadis - muudkui seda, et Milka ilus uus siidsall oli kadunud ja et mina olin kõige viimasena riietehoius olnud.

Õpetaja kaasabil otsiti veel kord kõik kohad läbi, kuid samuti asjatult. Õpetaja arvas küll, et Milka oli ehk salli juba teel kaotanud, kuid Milka mäletas kindlasti, et tema oli salliga kooli tulnud, ja Juta kinnitas erilise õhinaga, et tema oli veel Milka salli kiitnud, sest sellel olevat olnud igasugu hiina pildid peal. Ise aga vaatas kogu aeg minule otsa.

Ma oleksin tahtnud enda kaitseks midagi ütelda, kuid ma ei osanud. Oleks keegi otsekohe midagi välja ütelnud, võib- olla ma siis oleksin osanud, kuid õpetaja kuuldes nad vist ei julgenud, isegi Juta mitte. Ometi oli see nii selgesti kõigest arusaadav, et just mind kahtlustatakse.

See on kõige hirmsam, mida ma elus iialgi kogenud olen, isegi sellest valust hirmsam, mis ma hiljem tunda sain.

Õpetaja saatis kõik koju ja käskis Milkal veel igaks juhuks kodus oma salli otsida. Mind pidi ta mitu korda käskima, enne kui suutsin ennast niipalju kokku võtta, et jälle palitu selga panna ja minema hakata. Ootasin, kuni viimane sammumüdin oli kadunud, ja hakkasin alles siis liikuma.

Õpetaja vaatas mind teraselt. Kahtlustas vist temagi, kuigi ütles mulle:

"Miks sa nii mures oled? Keegi pole sulle ju midagi halba ütelnud ega teinud. Kes teab, kuhu Milka oma salli kaotas. Mine sina ka nüüd ilusasti koju ja unusta see."

Unustada niisugune asi! Kas seda võib iialgi elus unustada? Läksin. Tundsin, kuidas mu jalad olid rasked ja mu kõrvus kohises nagu palaviku ajal.