Hirmus päev Tuleb nii välja, et mu elus on siiski ka häid asju olnud. Tõepoolest, kui ma hakkan järele mõtlema, siis mul just nagu oleks peale seda viimast kirjandit hakanud terake paremini. Kui ainult poleks juhtunud seda hirmsat lugu, mis mu lõpuks siia haiglasse tõi. Ma ei taha kirjutadagi, nii valus on see mälestus, ja ometi on see mul kogu aeg meeles, näen seda öösiti unes ja veel palju hullemini, kui see tegelikult oligi, ja kui ma ärkan, siis olen üleni hirmuhigiga kaetud. Siis tahaksin nii väga olla kodus vanaema selja taga voodis. See päev ise algas üsna harilikult. Nagu alati, nii kippusin selgi hommikul hiljaks jääma. Minuga on ju niisugune nõidus, et mul on alati midagi kadunud. Sel hommikul oli teine sukk läinud - nagu tina tuhka. Viimaks leidsin vanaema kirstust ühe suka. See oli küll teisest raasuke heledam ja lühikeseks kippus ka jääma, aga mis ma siis hädaga pidin tegema? Teel muudkui kinganööp põrkus kogu aeg lahti ja ma pidin aga seda ühtelugu õiendama. Seepärast ma jõudsingi alles peale kella helisemist kooli, kuigi mind just üles ei märgitud, sest jõudsin siiski enne õpetajat. Vene keeles oli mul harjutus jälle tegemata, sest see oli nii peletislikult raske, ja ma kartsin kangesti, et vene keeles kindlasti just mind küsitakse, kuid vene keele õpetaja oli sel päeval haige ja meil jäi tema tund koguni ära. Hakkasin üsna rahuliku südamega ja paha aimamata teistega koos koju minema. Riietehoius hakkas Milka korraga kisama, et tema uus siidsall on kadunud. Algul ei tehtud ta kisast väljagi, aga siis kutsus Milka koolitädi kohale ja see ei lubanud meil kellelgi enne koju minna, kui sall on leitud. Nüüd hakkasid kõik Milka salli otsima. Seda aga polnud kusagil. Otsisime kõik kohad läbi, kuid sall jäi kadunuks. Panin tähele, et Juta käis aina ühe juurest teise juurde ja sosistas midagi. Siis ütles koolitädi, et riietehoiu uks on kogu aeg lukus olnud ja keegi pole vahepeal seal käinud. "Kes oli kõige viimasena riieteruumis?" küsis keegi. Mul jäi süda seisma. "Mina," tuli mul ehmunult suust. Kõikide pilgud pöördusid minule ja Juta kuulutas kohe: "Noh, mis ma ütlesin!" |