ETTEARVAMATUD ASJAOLUD
3. osa

Leeni läks kööki. Kuid ust ta enda järel päris kinni ei pannud.

Kell ei olnud veel seitse, kui välisuks prõntsatas ja ema ning tädi Tiina esikusse meelitas. Isa seisis juba seal ja rääkis kiirkõnes:

"Piret, ma pärast seletan, auto on all, me jõuame veel!"

"Palun pane uks enda järele kinni," vastas ema. "Milleks teisi inimesi häirida."

Isa täitis palve kiirkõnet katkestamata.

"Niisugune ebaõnn, kui vähegi saab olla, üks ettearvestamatus teise otsa ..."

"Mul samuti," katkestas teda ema. "Mina ka ei osanud ette arvestada, et inimene lihtsalt ... Ma mõtlesin, et on midagi tõsist juhtunud ..."

"Oleks see parem olnud?" nähvas isa.

Ema läks vastamata oma tuppa.

Tädi Tiina ütles isale:

"Ma kõnnin minema."

Isa vastas:

"Ma ei hakka välja tulema, ütle Kallele, et teatri ühiskülastus langeb ära." Siis astus ta kööki, janu ajas. Leidis eest õnnetu näoga Leeni, küsis, mida tema siin teeb.

"Ema saatis minu Mummit otsima," kostis Leen.

"Ahah," ütles isa, vurrusid kuivatades. "Mängi, jah, Mummiga." Siis ruttas ema juurde.

"Jätke mind oma Mummiga rahule!" pomises Leen isale järele. Ta oli täiskasvanute hoolimatusest löödud. Eriti solvas teda see, et "vanem õde" läks ära talle head aega ütlemata ...Oh, Mummi, Mummi, tule lohuta sinagi mind!

Mummi ei olnud välja ilmunud, teda tuli otsida. Oot, oot, küll me su üles leiame!

Mummi pelgupaigad olid teada: akna külgkardinad, prügiämber, pliidialune. Leen soputas esimesi, sobras teises, pliidi ette laskus käpuli. Mummit ei olnud näha. See ei heidutanud Leeni, pigem lisas otsimisele põnevust.

"Küll me su üles leiame," kordas ta enesekindlalt ja asus nõudekappi puistama. Kuid tõstnud paar potti välja, meenus talle ema jutt krabinast seinakapis ja ta asus selle kallale, nihutas purke ja potsikuid siia- sinna - ei olnud siin Mummit ega krabinat. See juba võttis otsija tõsiseks ja järsku käis tal peast läbi mõte: "Aga kui ta jääbki kadunuks?" Esialgu tõrjus Leen selle tagasi ja asus uue hooga otsima. Nüüd juba põhjalikult ja koguni mõttetult. Ta puistas prügiämbri tühjaks. Heitis pliidi ette pikali ja kobas selle jalgade ümber, ehk on redutaja mõne taga peidus. Tõmbas nõudekapi sahtlid lahti, kolistas lusikaid ja kahvleid. Keeras leivakastis pooliku leiva ja väikese sepiku selili. Kergitas potikaasi.

Mida kauem Leeni möllas, seda valjemini kostis murelik küsimus: "Aga kui jääbki kadunuks?" Ja otsekui kaja kõlas vastus: "Aga sa ise ju salaja soovisid seda!"

Kuid Leen ei jätnud veel jonni. Ta tuhlas, kuni avastas seinakapi põrandas augu ja kuulis ema hoiatust: "Läheb, kuhu ta läheb, sina igatahes oled tast ilma!"

Hoiatus kostis nii selgelt, et Leen vaatas selja taha. Ema ei olnud.

Ema tuli kööki hiljem. Astus sisse, märkas hirmsat segadust, hüüatas: "Oi, mis siin lahti on?!" Nägi siis Leeni seinakapi ees kössitamas, nägu peidus, ainult punetav kõrvaots käsivarre tagant paistmas, ja tal oli kõik selge.

Oli tegu, et õnnetule meevett joota ja ta voodisse panna, nii puised olid tema liikmed. Vastas ta ainult asjalikele küsimustele, et kas tahab veel juua, kas tahab, et laetuli kustutatakse, ja siis ka ainult jah või ei.

Isa püüdis teda lohutada:

"Ma arvan, ta tuleb tagasi."

See ajas Leeni kurjaks, ta hüüdis:

"Ei tule, sa muidu räägid!"

Ema andis isale märku, et see toast lahkuks. Jäädes kahekesi, ütles:

"Nuta, laps, siis hakkab kergem."

Leen ei saanud nutta. Ta ei tohtinud nutta. Ja mis kõige hirmsam, ta ei saanud seda kellelegi ütelda, miks.

Leen talus oma kaotust vapralt. Ta ei kurtnud ega otsinud lohutust, ei teinud Mummist juttugi. See oli temast arukas: mida vähem haava osatad, seda kiiremini ta paraneb. Vanemad olid tütrele igati abiks. Isa viis Mummi puuri vaikselt keldrisse, tuttavaid hoiatati, et nad ei esitaks enam Leenile küsimust: "Ja kuidas sinu armas Mummi elab?" Kodus kõneldi rohkem meeldivatest asjadest. Hästi mõjus Leenile jutt vanemate peatsest puhkusest. Isa ettearvestamata autosõidust oli olnud kasu ka. Kalle sõber, kelle suvilasse nad remonditarbeid viisid, pidi augustis lõunasse sõitma, ja et maja tühi ei seisaks - suvisel ajal liigub palju kerglast rahvast ringi - pakkus seda isale. Muidugi võttis isa pakkumise rõõmuga vastu. Koht olevat võrratu, järve lähedal, jõgi ka.

Peagi näis, nagu oleks Leen Mummi täiest unustanud, nagu poleks tal armast last kunagi olnudki. Aga see ainult näis nii. Kui vanemad leidsid tütre kuskil tummalt istumas ja tühja pilguga enda ette vahtimas, siis ei küsinud nad: "Leen, mida sina nii sügavalt mõtled?", vaid noogutasid vastastikku ning mõtlesid üht ja sama: "Küll puhkus uues ümbruses aitab tal kaotust unustada ... Ja eks me ise ka vaja värskeid elamusi."