ETTEARVAMATUD ASJAOLUD
2. osa

"Noh, kuidas on?" küsis ema juba esikus ja keerutas pead.

"Siin on halb valgus, astume tuppa," soovitas tädi Tiina. Toas ütles: "Minu arust on ta väga kenasti teinud."

"Ja mis sina arvad?" küsis ema Leenilt. Ta õhetas ja säras. Just niisugusena meeldis ta Leenile kõige rohkem. Leen pidi oma vaimustust taltsutama, et vastata väärikalt:

"Sulle sobib niisugune soeng."

"Eks ole," naeris ema. "Mati!" hüüdis ta ning taipas kohe, et midagi on teisiti, kui peaks olema, ja küsis: "Kus Mati on?"

Tädi Tiina tegi suured silmad:

"Kas ta pidi sind kodus ootama?"

"Kas ta pole üldse tulnudki?|

"Kui meie tulime, teda ei olnud," teatas Leen.

Ema istus kusetile.

"Helista instituuti," andis tädi Tiina nõu.

"Mida ma helistan?!" lõi ema põlema.

"Võib- olla tuli midagi ootamatut vahele."

"Siis oleks pidanud tema helistama! ...Inimesega peab midagi tõsist juhtunud olema, kui ta isegi helistada ei saa." Ema hääles kõlas nii hukkamõistu kui muret.

"Ära hakka ennast üles kütma," manitses tädi Tiina. "Alguseni on pool tundi aega, ta jõuab veel tulla ... Keegi pidas tänaval kinni või ..."

"Äkki ta tuleb jänesehaagiga," pakkus Leen omalt poolt rahustava võimaluse välja.

Ema vaikis süüdistavalt.

"Ma helistan ise," ütles tädi Tiina, ja kui ema ei kostnud musta ega valget, läks ja helistas. Tuppa naastes teatas:

"Nad olid Kallega lõuna paiku ära sõitnud. Kellegi suvilasse midagi viima."

"Huvitav!" Ema hääles kõlas nüüd selge hukkamõist.

"Karta on, et Kalle käru jättis nad tee peale. Niisugusega ei tohiks üldse sõita," pahandas tädi Tiina.

"Aga isa oleks pidanud siis meile helistama," ei saanud Leenigi oma meelepaha endale hoida.

See emale enam ei meeldinud. Ta ütles laitvalt:

"Sa jätsid hommikul jälle Mummi puuri tagasi panemata! Ta krabistas enne seinakapis, kui ma juuksuri juurde jooksin. Mine otsi ta üles."

Tädi Tiina noogutas kinnitavalt: mine, kui ema ütleb.