ETTEARVAMATUD ASJAOLUD
1. osa

       Leeni isa ei pidanud enam päevad otsa laua taga istuma. Nüüd pidi ta külalisi vastu võtma ja ise igal pool käima, vahel emaga, vahel ema ja Leeniga, vahel päris üksi. Külalised meeldisid Leenile, nad tõid elevust majja. Külaskäigud olid toredad, aga kõik kokku röövis isa aja nii ära, et tal seda Leeni jaoks enam ei jätkunud. Seetõttu tuli tüdrukul mõnigi laupäev, kui emal olid tunnid ja tädi Tiinal loengud, üksi koju jääda. Sellega ta veel leppis, oli päris põnev omapead toast tuppa käia, isa tugitoolis mõtiskleda, segamatult ema kingi jalga proovida ja ennast peegli ees meikida. Aga et isal ei olnud enam mahti Leeniga jänesehaake teha, et kõnniti lasteaiast otse koju - see võttis juba meele kurvaks. Ja veel millestki tundis Leen puudust, milles ta kunagi selgusele ei jõudnud. Vahel on nii, et tahad midagi, kangesti tahad, aga mida just, ei oska öelda.

"Ema, mis isal viga on, mika ta peab kogu aeg kuhugi minema, miks ta ei või natukene aega rahulikult paigal olla?" otsis Leen emalt selgitust.

"Seda pead sa temalt endalt küsima," soovitas ema. "Tema oskab kõige paremini sulle vastata."

"Ma ei saa temalt küsida, mul läheb see alati meelest ära. Mina ei tea, mida see tähendab."

"See tähendab seda, et inimene unustab alati ära selle, mida ta ei taha meeles pidada, või ei julge."

"Ei, mina üldse isa ei karda," vaidles Leeni vastu, ehkki kartis küll natuke, sest isa ei hoidnud enam koduteel Leeni kätt oma peos nii, et oleks saanud temalt kõike küsida. "Ma unustan Mummi ka vahel ära. Ei taha, aga ikka unustan."

"Ära seda küll tee," ütles ema hoiatavalt. "Ta laseb sul sedasi jalga."

"Ta ei saa jalga lasta," rahustas Leen ema. "Ma ei too teda kunagi enam köögist välja. Ja panen köögiukse alati korralikult kinni."

"Uks ei loe midagi. Ta närib põrandasse augu ja on läinud."

"Kas ta läheb keldrisse?" küsis Leeni murelikult.

"Läheb, kuhu ta läheb, sina oled tast ilma." Tütre muretus pahandas ema ja ta lisas etteheitvalt: "Ma vaatan, sa ei hooli temast enam."

Ema sõnad riivasid Leeni. Ema ütles välja selle, mida Leen ise ei tahtnud endale tunnistada. Ta tõesti ei hoolinud enam Mummist, sest arvas, et Mummi pärast on isa niisugune, et Leen temalt enam kõike küsida ei saanud. Tegelikult ei olnud Mummi isa muutumises üldse süüdi, vaid hoopis keegi teine, kuid Leen kuulis sellest märksa hiljem ja kahtlustas praegu ülekohtuselt Mummit.

Esikus käidi.

"Kuuled, isa tuleb, sul on nüüd hea võimalus temalt küsida, mida tahtsid," tuletas ema Leenile meelde.

"Mul ei ole praegu tuju," vabandas Leen ja mõtles, kuidas emale ütelda, et ärgu tema ka praegu küsigu.

Ema poleks seda nagunii teinud, pealegi kaldus jutt iseenesest kohe teisale, kui isa tuppa astus. Isa oli võtnud tulevaks nädalaks kaks teatripiletit. Endale ja emale.

Teatripäeval tuli tädi Tiina Leenile vastu. Ema oli läinud kella poole viieks juuksuri juurde.

Ilm oli mai kohta erakordselt soe. Tädi Tiina oli paljapäi ja pluusi väel. Ta ei olnud üldse tädi moodi, rohkem nagu suur koolilitüdruk. Vahel peeti teda Leeni vanemaks õeks. Leenile see meeldis, sest kõik rääkisid, et Tiina on ilus. Ja temaga võis kõigest lobiseda. Emaga ei saanud lobiseda, emaga pidi vestlema.

"Kust kaudu me täna läheme?" küsis ta. See küsimus jäi alati Leeni otsustada.

"Läheme täna kohviku kaudu!" soovis Leen.

Kohvikus sõid nad jäätist ja vahetasid mõtteid.

"Mis sest, et see on tore tükk, ma ikka ei taha seda vaatama minna," lohutas Leeni ennast. "Laps ei saa vanade inimeste tükist õigesti aru ja tal hakkab igav."

"Tead, ega see ei olegi ei tea mis tore tükk," mõtles tädi Tiina tüdrukut omalt poolt lohutada, kuid sellega ei olnud Leen nõus.

"On küll tore tükk. Ema oli väga rõõmus, kui isa piletid tõi!" väitis ta.

Tädi Tiina seletas asja teisiti:

"Ema rõõmustas sellepärast, et saab isaga kuhugi koos minna. Vaata," edasi rääkis ta aeglaselt ja sõnu rõhutades, et Leeni õigesti mõistaks, "kui keegi on meile kallis, siis me tahama vahel temaga kahekesi olla."

"Ma saan aru, ma saan aru," vastas Leen, "siis ema ütleb: "Leen, ole hea laps, mine nüüd teise tuppa mängima, me tahame isaga omavahel rääkida." Aga vaata, kui palju rahvast on teatris."

Tädi Tiina naeratas - see ei loe! Siis pani oma käe Leeni käe peale ja ütles:

"Vaata, siin on ka palju rahvast, aga meie oleme sinuga rohkem kahekesi kui kodus ema või isa seltsis."

"Ma saan aru," ütles Leen. Seekord sai ta õigesti aru.

Oli aeg lahkuda, et enne ema koju jõuda.