METSIK KOER DINGO EHK JUTUSTUS ESIMESEST ARMASTUSEST
Ruvim Fraerman
Katkend samanimelisest raamatust
II

Ta istus vaikselt, selg surutud vastu suure lehise tumedat tüve, tahaks ta toetuda millelegi, mis oleks vankumatu, mis oleks kindlam kui ebaselged mõtted, mis hajuvatena tunglesid tal peas.
Et tugev koidueelne tuul pani lehisegi kergelt kõikuma. Tuul tuli jõelt mööda latvu ja hõljutas neid.
Koit veeres lainevallina tema järel ja langes vastu metsa püstloodis müüri. Jõe kohal taevas ei olnud enam ühtegi tähte.
"Ka mina tahaksin, et kõik oleksid õnnelikud," ütles Tanja, vaadates üksisilmi kaugusse, jõele, kus päike parajasti taevasse kerkis ja otsekui värahtas. "Ja ma tulin sinu juurde. Ja lähen nüüd ära. Ela hästi, päike on juba tõusnud."
Tanja tõusis murult, keeras jõele selja ja hakkas teed valimata mööda metsa minema.
Kolja jõudis talle järele teerajal, kus nulud eemal vaikselt kuuskede vahel seisid.
"Tanja, ära mine ära!" hüüdis ta. "Kas sa ütlesid mulle kõik? On see kõik?"
"Muidugi kõik," vastas Tanja imestunult. "On sul siis veel midagi vaja, Kolja?"
Ta ei söandanud Tanjale hellalt otsa vaadata, ta kartis punastada ja vaatas maha.
Tanja silmad vaatasid teda armsa ja leebe tähelepanuga.
Siis kummardus poiss ja puudutas huultega tema põske
Tanja ei tõmbunud eemale.
Ümberringi oli kõik vaikne.
Selsamal hetkel kõmisesid vaikuses läbi metsa kaks valju lasku. Mägedes vastas neile kaja. Madal nulg vibas okstega ja suur kuldsete ja roheliste sulgedega faasan langes laste jalgade ette.
Nad jooksid ehmunult teineteisest eemale.
Faasan peksles veidi aega rohus ja jäi siis liikumatult lebama. Teine faasan, kellel oli valge kulmutriip, lendads veidi maad poolviltu siia- sinna põigates ja langes surnult Tanja kõrvale maha
Jämedate kuuskede tagant astus teerajale isa, tema järel tuli metsast välja Filka.
Mõlemal olid püssid käes ja helesinine suitsupilveke keerles neil pea kohal, puude vahel.
"Imetore!" ütles isa.
Tanja sööstis isa juurde.
Isa polnud nagu üldsegi imestunud Tanjat siin metsas nähes. Ta võttis Tanjal hellalt käe alt kinni ja ütles:
"Lapsed, teil on aeg koju minna. Täna on viimane eksam."
Filka korjas rasked linnud üles, heitis nad koos püssiga selga ja seisatas Kolja kõrval.
"Aga meie, vennas, küttisime siin," ütles ta. Palju faasaneid on hommikuti neemel söömas."
Kolja värises üle kogu keha. Filka võttis kuue seljast ja heitis talle õlgadele. Ta võttis Koljal samuti käe alt kinni.
Kui teerada oli kahele liiga kitsas. Nad astusid teineteise järel, Tanja aga läks isaga ees.
Ta surus ennast üha kõvemini isa vastu, et õlaga mitte riivata kastest märgi lehti. Aeg- ajalt tõstis ta pilgu ja vaatas isale otsa. Isa aga läks rada mööda otse edasi, ta ei kartnud kastet ja kopsis kontsadega vastu puujuuri. Ta naeratas Tanjale ja hoidis teda kõvasti kinni.
"Kui väga ema sarnane oled sa selles valges kitlis!" ütles ta.
Tanja aga tõstis äkki isa käe ja pani oma õlale - nii, nagu see oli seal lebanud nende kohtumise esimesel päeval. Siis silitas ta seda kätt ja suudles esmakordselt.
"Isa," ütles ta, "minu armas isa, anna mulle andeks. Varem ma olin sinu peale pahane, aga nüüd saan kõigest aru. Keegi ei ole süüdi - ei mina, ei sina, ei ema. Ei keegi! Sest ilmas on ju palju, väga palju inimesi, kes väärivad armastust. Tõsi?"
"Tõsi," ütles isa.
"Annad sa mulle kunagi andeks minu viha? Ma ei tee enam nii... Ja sina," küsis Tanja tasa, "kas sa ei ole minu peale pahane, et olin siin, metsas. Koljaga nii vara?"
"Ei, mu armas Tanja. Ju tean minagi - metsas on koiduajal väga ilus."