METSIK KOER DINGO EHK JUTUSTUS ESIMESEST ARMASTUSEST
Ruvim Fraerman
Katkend samanimelisest raamatust
I

Öösel linn magab. Ja ehkki iga hääl, mis kauguses kostab, tundub öösel lähedasena, ei ole linna vaikuses midagi kuulata. Keegi ei käi tema tänavail.
Ainult Tanja jätkab oma teed.
Kord oli ta juba käinud selsamal ajal sedsasama teed. Kuid siis oli Filka kõndinud ta kõrval, kandes õlal tema õngi. Nad mõlemad olid värisenud veidi külmast, sest oli sügis ja lehed rebisid end koidikul puudelt lahti ning sööstsid maad puudutamata tuulele järele. Ja tähed põlesid siis ainult madalal taevaserval. Nüüd aga ei lahkunud nad taevast, vaid ootasid koitu, et siis minna üheskoos.
Senikaua kui tähed vaikuses põlesid, läks Tanja nende valgel üksinda aina edasi, ta läks metsakasvanud neeme poole.
Ta astus metsa ja valis endale laia teeraja, kus oli valgem kui puude all. Pikad varjud ja juured olid tema tee peal maas. Kuid ta ei kartnud. Ainult leppade märjad lehed kohutasid teda aeg- ajalt natuke, riivates tema nägu. Ta lükkas nad käega eemale. Ta oli mõtteisse vajunud.
Ta mõtles: "Mis teha, kui Kolja räägib mulle armastusest. Mis teha?"
Eile oli Kolja tulnud tema juurde ja öelnud: "Tule. Ma palun sind, tule minu pärast. Ma ei ole ju veel õigupoolest näinudki koitu metsas. Tule."
Ja nüüd, hetke möödudes, jõuab ta pärale.
"Mis teha? Mis üldse teha, kui sulle räägitakse armastusest, ja sul on ema, kellel sa oled elus ainuke ja kellel ei ole rohkem kedagi?"
Tanja värises veidi, kui ta mõtles sellele, ja mähkis enda kõvemini ema arstikitlisse, mille ta oli salaja selga pannud.
Mets aga läks üha kaugemale ja viis teda oma teerada pidi neemele, kus oli laiali palju suuri kive.
Kolja oli otsinud endale koha nende keskel. Ta istus ja ootas, vaadates metsaserva poole. Kustuvate tähtede all valendas liiv juba ja kivid läikisid, nagu oleksid nad vihmast märjad.
Tanja ilmus tema ette ootamatult. Valge kitli pärast ei tundnud poiss teda ära ja hüppas püsti, nagu tahaks ta Tanjast eemale söösta. Tanja hõikas teda nimepidi. Poiss vastas. Kuid tema kohmetus ei kadunud kohe.
Aeg venis aeglaselt. Täielikus vaikuses läksid nad tagasi metsaservale, kus teravate latvadega kuused seisid uduvines nagu heidesse mähkunud värtnad.
Nad valisid laiade okstega lehise ja jäid seisma selle alla.
"Miks sa selle kitli selga panid?" küsis Kolja.
Tanja vastas:
"Mul ei ole nüüd enam ilusat kleiti, mis sulle nii väga meeldis."
"Miks sa oma ilusast kleidist räägid? Ma ei mäleta teda üldse. Ma mõtlen ainult sinule."
"Alati?" küsis Tanja.
"Alati. Isegi siis, kui ma sind ei näe. See on minu meelest imelik."
"Jah, see on imelik, "ütles tüdruk.
Siis istusid nad lehise alla ja kuulasid okste rabisemist pea kohal. Seal olid linnud, kes ärkasid oma öömajas. Lähema kuuse ladva kohal lehvitas tiibu käbilind ja lendas ära, ainult hajuv jälg jäi temas järel tumedasse õhku.
"See on väga imelik," kordas Tanja, jäigides linnu lendu." "Näed, ta veetis siin okste vahel, kuuse otsas, pika öö. Ja nüüd koidikul lendas ära... Aga see on hea. Ja sina - sa mõtled minule alati, ka siis, kui mind siin enam ei ole? Ma sõidan varsti ära."
Kolja karjatas tasa. Ta ei häbenenud karjatada, kui oli kuulnud neid sõnu, mis üheainsa silmapilguga tema hinge pahupidi pööras.
Tanja aga püüdis, kuis vaid suutis, oma häält vaos hoida.
"Kas sa siis tahad siit ära sõita?" küsis Kolja.
"Jah, ma otsustasin nõnda. Jäägu isa sinu ja tädi Nadjaga - tema on ju ka hea ja isa armastab teda. Mina aga ei jäta iialgi ema maha. Me peame siit ära sõitma, ma tean seda."
"Aga miks siis, ütle mulle? Või vihkad sa mind nagu ennegi?"
"Ära räägi mulle kunagi sellest," ütles Tanja kõlatult.
"Ma ei tea, mis minuga alguses oli. Kuid ma kartsin nii väga, kui te siia sõitsite. See on ju minu ja mitte sinu isa. Ja võib- olla sellepärast olingi ma sinu vastu ebaõiglane. Kartsin ja vihkasin. Kuid nüüd ma tahan, et sa oleksid õnnelik, Kolja."
"Ei, ei!" hüüdis poiss Tanjat katkestades ärevalt. "Ma tahan, et ka sina oleksid õnnelik, ja sinu ema ja isa ja tädi Nadja. Tahan, et kõik oleksid õnnelikud. Kas seda ei saa siis teha?"
"Võib- olla saab," vastas Tanja mõtlikult, "ma ei tea."
Ja ta jäi vait, mõeldes omaenese õnnest ja isa õnnest ja oma emast.