Boikott Ei, aga seda enam lihtsalt niimoodi ei või jätta. Esialgu näpatakse meie päevikuid, naerdakse ja irvitatakse meie üle, siis solvatakse tütarlapsi kõige jämedamal kombel. Kes teab, mis nad veel edaspidi välja mõtlevad. Muidugi, mitte kõik pole seesugused, kuid piisab üksikutest ninameestest ja eestvedamisest ning kohe on poisid kobaras koos. Ükashaaval saaks juba nendega hakkama. Kas me peame niisugust asja kaua endale meeldida laskma? Kas me siis sugugi endi eest ise ei oska seista. Aga mida teha? Ütled neile midagi, saad kohe hullemini vastu. Võib- olla on parem nendest üldse mitte välja teha. Lõppude lõpuks, ega siis nemad meie koolivennad rohkem ole kui meie nende kooliõed, ja ega meie neid rohkem vaja kui nemad meid. Aga tõesti! Minust käis mingi sähvatus läbi! "Tüdrukud, teate, mis me teeme. Paneme poisid boikoti alla. Ärgem tehkem neist väljagi. Ignoreerime kõiki. Ei räägi ühegagi neist ühtegi sõna. Kui me kõik seda teeme, siis see mõjub ka. Mis te arvate!" "Ultra- geniaalne idee!" vaimustus Anne. Enam- vähem kõik tüdrukud jäid sellega nõusse. Igatahes. Õpetame neid natuke. Näitame, et ka meie oskame üksteise eest seista, kui vaja. "Aga kuidas jääb tantsuga? Kas me üldse enam tantsima lähemegi?" küsis üks tüdruk üheksandast kahtlevalt. "Loomulikult mitte. Seda just nimelt. Las tantsivad omavahel kui viitsivad. Ükski tüdruk meist ei lähe enne tantsima, kui Vestalt on vabandust palutud. Mitte ükskõik kuidas, vaid avalikult. Täpselt niisamuti aulas kõigi ees, nagu tehti see tegugi. Ja tuleb ka Kadrilt vabandust paluda." Juba oli Anne oma täies sõiduvees. Õige pea oli selge, kuidas ja kuhu selles asjas piir tõmmata. Loomulikult ei saa ega pole ka mõtet niisugust asja väiksemate klasside osavõtul teha. Nii et jäävad vanematest klassidest ja peamiselt just kommunistlikud noored. Seitsmendast vahest mitte. Jääb liiga kaugeks ja seal on neid ka ainult mõned. Meie klassist langeks siis ainult Marelle välja. Parem ongi. Tema nagunii ei riskiks niisuguse asjaga ja süda tal ka arvatavasti ei lubaks. Meie koosolekust ta ise osa ei võtnud, kuna oli alles kodunt tulemata. "Aga kuidas sinuga, Tinka, jääb?" küsis Liki otsekoheselt. "Miks siis minuga?" imestas Tinka solvunult. "Pole midagi," rahustas Anne. "Las kannab Aadu pärast paar nädalat leina." "Mis leina. Küll aga kujutavad ette. Te üldse ei teagi, missugune see Aadu tegelikult on. Ma võiksin teile rääkida. Aga minu poolest hapnegu!" Huvitav, kuidas me selle kõik läbi viia suudame? |