Armastus
III

Ma ei saanud teda takistada, isegi kui ma väga oleksin tahtnud. Kuid ma olin selleks ka liiga väsinud ja vapustusest tuimaks muutunud. Ainult seisin seal ja vaatasin midagi uskumatut. Olen alati pidanud seda liiki asju millekski, mis kuulub ajalukku ja väga vanade ning nõdrukeste inimeste maailma. Nüüd korraga rabeles mu enda pinginaaber, kaheksteistkümneaastane tütarlaps, jumalaga ja mingisuguse müstilise karistussüsteemiga. Ja seda kõige tõsisema näoga! Mis veel tõsiselt, otse meeleheitlikult!

Vähe sellest, et ta ise sellesse üleni uppunud oli, ta haaras minust kinni ja tahtis kaasa tõmmata. Ma pidavat temaga koos kirikusse minema ja paluma. Ainult nii võivat me veel Enricot päästa. Just nimelt mina pidavat oma südame pehmeks tegema ja Enrico elu eest jumalat paluma. Jumal kuulvat minusuguse palveid. Ei tea, millest ta seda järeldas? Kas sellest, et tema alaline anumine on jumala juba nähtavasti ära tüüdanud ja temalgi oleks vaheldust vaja. Muidugi ma ei saanud talle niisuguseid oma kaineid mõtteid välja ütelda. Ta nagu sattus ikka rohkem ja rohkem hasarti.

"Sa pead midagi jumalale lubama. Mis see sulle maksab. Luba, et sa hakkad kirikus käima. Kui sa igal pühapäeval ei taha, siis ütle näiteks üks kord kuus. Mõtle järele. Ainult üks kord kuus peaksid sa selle ohvri tooma ja Enrico pääseb. Su südametunnistus käsib sind seda teha, eks? Kas jah? Pärast, kui Enrico terveks saab, on sul endal ka heameel. Siis viime temagi kord tänujumalateenistusele. Minuga ta ei tuleks, aga sinuga kindlasti. Ma luban seda jumalale. Kadri, aita mind?.."

Mul kippus pea ringi käima ja süda pahaks minema. Olin viimastel öödel nii vähe maganud. Ma ei saanud enam millestki aru. Ma kahtlesin Marelle normaalsuses. Siinsamas tõeline meeleliigutus ja ahastus ja otsekohe mingisugune arvestus ja nagu vahetuskaubandus!

Tundsin ennast mitmes mõttes süüdlasena. Olen ju istunud terve aasta selle tüdruku kõrval, ja ma ei teadnud õieti sedagi, et ta kirikus või palvemajas käib. Või miks ma valetan. Teadsin küll, sest mõnikord tuli see tal jutu sees välja, kuid alati on mulle jäänud mulje, nagu oleks ta seda teinud vanematega koos ja nende pärast. Üldse aga pole ma vaevunud sellele pikemalt mõtlemagi. Me keegi polnud. Oleme kõik Marellest mööda käinud ja väikeste pilgete ning üleolekuga teda endast ikka kaugemale ning kaugemale tõuganud. Mis ime siis, kui ta sattus ebatõelisse maailma ning hakkas alandlikult endale natuke paremat saatust kauplema juba aastatuhandete eest väljamõeldud viisil.

Nüüd, kus ma seda kõike teadsin, hakkas mul Marellest hoopis teisiti kahju. Tahtsin teda tõsiselt aidata. Kuid kõige tähtsamas, selles, mille pärast Marelle oli valmis kõik, isegi oma elu ohverdama, nagu ta kinnitas, kui ainult jumal oleks nõus, olin ma sama võimetu nagu ta jumalgi.