Armastus
II

Siis see korraga algas. Marelle pihtimus. See oli aga veel fantastilisem kui ta lõputud unenäod. Nendel minutitel lakkasin ometi kord ainult endale mõtlemast ning mind haaras tõeline kaastunne. Sain teada seda, mida ma oleksin ise pidanud juba ammu taipama. Marelle kiindumusest Enricosse. Juba esimesest päevast peale olevat ta temasse armunud. Kui palju oleme meie teised kõik armastusest ja armumisest lobisenud, kuid alati on see piirdunud sõnade ja muidu edvistamisega. Marelle pole seda iialgi kaasa teinud. Pidasime teda seesuguseks lõõpimiseks liiga vooruslikuks, ja see omakorda oli midagi, mis tema ja meie vahele nagu tõkkepuud üles seadis. Ikka peetakse naeruväärseks seda, mis meist erinev on. Nüüd korraga selgus mulle, et midagi tõeliselt tõelist ja sügavat on takistanud Marellet meiega nalja kaasa tegemast ning on sundinud teda ettevaatusabinõudele ja varjamisele, et mitte rohkem meie naeru ja pilamise alla sattuda.

Kuid see, mis lõpuks tuli, ehmatas mu üsna ära.

"Kohe, kui sa meile tulid, hakkasin sind kadestama," pihtis Marelle, minust mööda vaadates. "Ma nägin kohe, et Enrico on sinusse armunud. Ta ei vaadanud kunagi ühtegi tüdrukut niisuguste silmadega. Mind mitte iialgi. Ta ei näinudki mind. Ära vaidle vastu. Ma tean. Ma tunnen. Hingega tunnen. Mõnikord ma vihkasin sind. Siis ma katsusin sellest võitu saada. Palusin igal õhtul teki all jumalat, et..."

Oh taevas, jumal ka veel! Ja seesama jumal ajas Marellele käes niigi keerulise olukorra veel keerulisemaks. Mõnikord Marelle suutis minu vastu hea olla, mõnikord ta ei suutnud. Ja sealjuures ei märganud mina kunagi mingit vahet, kui ma järele mõtlen! Ta olevat meid Enricoga alati jälginud ja piilunud, ning seegi kord olevat ta oodanud koridoris trepi nurga taga, kui meie jäime Enricoga kahekesi raadiosõlme ruumi koristama ja kui mina jooksin sealt välja ning tormasin trepist üles ja Enrico mulle järele tuli.

Ma ei jõudnud Marelle enesepaljastusi pidurdada, nii kiiresti voolas see kõik temast välja, ja mul puudus jõud. Kuulasin kõike, nagu poleks selles üldse juttu minust. Ja õieti polnudki peaaegu küsimus minus. Kuigi Marelle ütles, ta olevat mind vihanud neil päevil nii hirmsasti, et ta oli mulle jumala nuhtlust kaela soovinud ja palunud mind karistada. Nüüd värises ta ise meeletus hirmus, et jumal oligi nuhelnud. Nuhelnud mitte üksi mind, vaid just nimelt teda, nagu tema sellest aru sai, ja et nüüd võtab ta Enrico temalt ära, enda juurde.

Nii metsik ja hullumeelne, kui see jutt oligi, ma ei suutnud hoiduda väikesest sisemisest muigest viimase mõtte juures. Mulle viirastus mingisugune vana inglitega klantspilt ja...

"Sina veel naerad!" paiskas Marelle korraga hüsteeriliselt. "Sa julged naerda, kui tema on ...Südametu!" Kas nägi ta tõesti midagi, mida polnud olemas. Olin ju õiguse poolest siiski naerust väga kaugel.

"Anna andeks! Palun, anna andeks." Ta rippus mu kaelas. "Oh, sa pole sugugi südametu. Sa oled kõige parem tüdruk. Seda teavad kõik. Sellepärast Enricogi sind... Ainult mina olen ülekohtune ja nüüd jumal karistab mind."