Armastus Vapustav kevad oli see. Liiga vapustav. Õppisin tundma ahastust ja hirmu. Õppisin sellest vihaga üle saama. Vihaga inimvihkamise vastu. Vihaga kõige ebainimliku vastu, ja keset neid kõige julmemaid sündmusi ning mõtteid avastasin midagi, mis võttis kuju ühes ja teises silmapaaris mu lähedal; midagi, millest olen tohutult palju lugenud ja kuulnud, mis on minu jaoks olnud kusagil kaugel ees, ja mis sel kevadel muutus millekski selgesti tajutavaks, hämmastavaks ning liigutavaks mu enda lähedal... Armastus! Olen peljanud seda sõna tarvitamast oma päeviku lehekülgedel, sest et ma ennast nooreks ja rumalaks pidasin ja seda ma ka olin... Ainult väga ebamääraselt olen kuulnud su kauget kaja äralendava luigeparve kummalises sõnatus laulus, ja kõiges ilusas ning heas, mis on olnud. Sõpruse puhtas ja heledas soojuses. Aga sa oled teistsugune. Sa võid olla mõnikord hoopis teistsugusem kui üheski raamatus või üheski elus... Sa oled mõnikord nagu sõnajalg, mis õitseb ainult legendides ja kasvab varjus. Ühe säärase legendi, kummalise, ebatavalise ja ootamatu võin jutustada minagi. Rasked olid need päevad, kus ma haiglast tulin ja iga vastutulija koolis minult aina päris, ja mul oli ainult üks vastus anda - lootust on väga vähe. Veel raskemaks tegid need päevad Marelle unenäod. Jah, siis algas ta nendega. Igal hommikul jutustas ta mulle midagi piinavat, mingit koðmaari, mõttetut ja hullu, kuni ma ise hakkasin nägema veel hullemaid. Hakkasin Marellet kartma nagu mingisugust surmakuulutajat või halba unenägu ennast. Kuni ma ühel päeval enam vastu ei pidanud ja talle peale käratasin. Tegin seda arvatvasti jõhkralt, sest Marelle hakkas nutma. Imelik, mul oli küll otsekohe südamest kahju ja piinlik iseenda käitumise pärast, kuid ma ei saanud tagasi tõrjuda mõtet, et ma näen Marellet esimest korda nutmas, ja sedagi märkasin,et ta nutab kuidagi iseäralikult ja et ta muutub nuttes otse ärritavalt inetuks. Palusin talt vabandust.Püüdsin talle selgeks teha, et see tuli ainult sellest, et mul on praegu niisugune mure, ja et ma lihtsalt olen üks enesevalitsemise kaotanud tige olevus, kuid see kõik ei lohutanud ega pidurdanud teda. Ärritusin sellest aina rohkem. Mäletan selgesti, et mul oli peaaegu võimatu, ebaloomulik kiusatus teda ta mustadest patsidest sakutada, et ta ometi kord lakkaks. Hirmsa jõupingutusega surusin endas maha nii selle tunde kui ka ülekohtuse vastumeelsuse, istusin ta kõrvale, haarasin ta ümbert kinni, silitasin teda ja kogelesin igasugu lollusi kokku. |