APPIHÜÜD "Päkapikk! Päkapikk!" halises Leen ja tonksis peaga vastu seina. Olin seda hüüdu pikisilmi oodanud, ennast selleks mõttes ette valmistanud, ometi värises mu hääl kergelt, kui vastasin: "Leen, ma olen siin." Leen lõpetas tonksimise. Meeleheide andis pisut järele. "Päkapikk, aita mind, mäletad, sa ise lubasid." Ta rääkis hästi tasa, kartis, et Maks hakkab ukse taga haukuma, lastagu tema ka sisse. Haukumine aga meelitaks ema toast välja ning meie jutt lõpeks enne õiget algust. "Leen, sõnu polegi vaja, ma kuulen su mõtteid niisama hästi," õpetasin teda."Pane nüüd hästi tähele, mis ma sulle ütlen ..." "Jaa, jaa," liigutas Leen hääletult huuli. "Sa helista isale ..." See mõte võttis Leeni virgeks. Ta sosistas lootusrikkalt: "Just, ma helistan isale!" "Ja ütled, et tahad teda kangesti näha." "Just, ütlen, et tahan teda kangesti näha ... Ja seda ütlen ka, et ema tahab teda kangesti näha." Leeni mõtted kuulasid juba kenasti sõna, kahjuks aga kippusid kiiva kiskuma. Mina ei saanud sellega leppida. "Ei, ema tahtmisest pole sul õigus rääkida, sest isa võib siis arvata, et tema käskis sul helistada," manitsesin Leeni. :"Kuidas ei ole õige?" imestas Leen. "Ema tahab kangesti isa näha!" Tuli leida lahendus, mis oleks meile mõlemale vastuvõetav, ja ma leidsingi: "Tead, mis sa teed, sa palu isa tulla sind siia vaatama, siis saab ema ise talle ütelda, mis tal südamel." "Jaa! Jaa!" hüüdis Leen täie häälega ja Maks hakkaski haukuma. Kuid enam see Leeni ei seganud, ta oli nii hoos. "Ainult küsi enne emalt, millal ta kodus on ..." soovitasin veel, Leen aga mind enam ei kuulnudki. "Ei!" hüüdis ta juba endale. "Ma ei kutsu isa siia, ma kutsun ta Kiilide metsa. Ema ka kutsun sinna. Kiilide mets on võlumets, aga mitta paha võlumets, kus inimesed muutuvad kärnkonnadeks, vaid hea võlumets, kus inimesed muutuvad ..." Leen ei leidnud sobivat sõna, aga mõte oli tal selge. "Maksi! Maksi!" tormas ta kilgates aeda. Mina olin unustatud. Kas jälle pooleks aastaks? Seekord tuli siiski kõigest paar päeva oodata. |