APPIHÜÜD Ühel hommikul äratas ema Leeni: "Palun tõuse kohe, pese ja pane kootud seelik ja jakk selga." "Kas me läheme kuhugi?" rõõmustas Leen. "Me sõidame Nõmmele ... Kui valmis oled, otsi oma mänguasjad ja raamatud ja pane sinna, niipalju kui mahub," ema osutas lohmakale pappkastile toa keskel. "Ma käin seni poes ära." Kasti kõrval seisis veel paar samasugust, nende peal lösutasid punnis reklaamkotid. "Kas meil tuleb jälle remont?" läks Leen veel enam elevile. "Ei, laps," ütles ema. "Tee praegu, mis sulle öeldi." Ema erutatud hääl tuletas Leenile meelde, et tema magamamineku ajaks ei olnud isa veel koju tulnud. Kui isa hilja peale jääb, magab ta hommikul kaua, praegu aga oli voodi juba tehtud ja isa hommikumantel rippus omal kohal. Imelik. "Kas isa on juba tööle läinud?" "Ei, ta pole veel tulnudki." Tunnijagu hiljem, enne väljumist viimase pambuga - teised ootasid juba alluksel taksot - pani ema esikulauale telefoni najale kirja. Polnud kahtlust, et isale, seda polnud mõtet küsidagi. Mis aga kirjas seisis, seda polnud lapsel sünnis küsida. Esimesed päevad Nõmmel veeti Leen äraootavas meeleolus. Oli põnevgi vaadata, mis sest asjast tuleb. Leen müras Maksiga, mängis aiamajakeses kodu, luges taadile raamatut ette ja aitas männikäbisi korjata. Männikäbid annavad valusat tuld. Juba siis, kui taat alles nii väike oli kui Leen praegu, oskasid inimesed käbidega kohvivett keeta. Õhtul läksid nad kõik - taat, ema, tädi Tiina ja Leen - Mustamäe nõlvale vaatama, kuidas päikene Kopli poolsaare taha loojub ja Harku järv helgib. Juba siis, kui taat oli nii väikene kui Leen praegu, loojus päike Kopli poolsaare taha ja järv helkis. Ainult siis ei olnud järve ja Mustamäe vahel suuri maju. Põllud ja heinamaad olid. Kord päeval käisid nad taadiga Rahumäel memme hauale lilli viimas. Tagasiteel näitas taat Leenile maja, kus elas väike Illimar, kui ta oli juba vana mees ja kuulus kirjanik Tuglas. Poodi läks Leen ka taadiga kaasa. Taat ei rääkinud kogu aeg midagi põnevat, nagu isa, aga ta vaikis huvitavalt. Leen võis oma eluga esialgu rahul olla. Pabistamiseks polnud põjust. Ema näis endiselt rahulik, käis, pea püsti, nagu ikka. Ka isa äraolek ei teinud Leenile erilist muret, sellega oldi harjunud: juba sõitis mingisugusele kokkutulekule, juba ekskursioonile, komandeeringusse ka. Aga häbi tundis Leen isa pärast küll. Miks ta ei tulnud õigel ajal koju, kui ise ometi tõotas, et kunagi enam ette teatamata ära ei jää. Päevade möödudes aga hakkas Leeni süda üha rohkem kripeldama. Ta päris: "Ema, millal me koju sõidame?" "Siis, kui isa meile järele tuleb." "Millal ta tuleb?" "Ma ei tea." "Sa helista talle ja küsi." "Ei, Leen, tema peaks meile helistama." Selge, ema ja isa ajasid jonni. Aga miks pidi laps seepärast kannatama?! Leeni tuju läks lörri. Mingit huvi polnud enam kohvikeedukäbisid korjata ega lillepeenralt närbunud õisi ära lõigata. Ja kui Leen Maksiga müraski veel, siis ainult seepärast, et vaene loom talle õnnetu moega otsa ei vaataks: aga milles mina süüdi olen. Oleks olnud selge ülekohus teda Leeni perekonna tüli pärast karistada. Siis tabas Leen ema nutmas. Tema mängis Maksiga kulli, tormas tagaajaja eest elutuppa, kust kostis ema ja tädi Tiina erutatad juttu, ning nägi siin, kuidas ema pööras näo ära ja pühkis silmi. Leen tegi, nagu poleks midagi märganud, hüüdis Maksile läbi akna õrr- õrr ja kihutas jälle välja. Väljas jäi järsku seisma, lõi jalaga vastu maad ja ütles trotsivalt" "Ei tohi niimoodi teha!" See ei käinud nutmise kohta Lapsel ei sobiks kuidagi vanemat manitseda: jäta juba ükskord järele, asi nüüd, mille pärast pillida! Leen lihtsalt tundis, et ei tohi niimoodi teha - kes just ei tohi, ei osanud ta öelda - , et ema nutab ning lapse südant närib valu. Ja oleks veel mõistlik, lühike valu, mille saba paistab, kui ta hambad sisse lööb, niisuguse puhul aieta ja keksi natuke või pigista hambad kõvasti kokku ja pahista kurjalt ning ta on läinud. Leeni kallal oli paha valu. Paha valu saba pole näha ja seepärast tundub ta otsatu. Teda ennastki pole õieti näha, vahel arvad juba, et ta on jalga lasknud, ja rõõmustad, ning just siis salvab ta jälle ja sisistab: ära loodagi! "Ei tohi!" Leen lõi veel kord jalaga vastu maad. Maksi arvas, et see on märguanne mängu jätkamiseks, hüppas Leeni najale püsti ja limpsas tal keelega üle näo. Leen seda õieti ei märganud, äigas kleidivarrukaga suu ja nina kuivemaks, läks aiamajakesse, surus pea vastu laudseina ja jäi seisma. Kui laup karedast pinnast liialt kibedaks läks, pani käe vahele, kui see ära väsis, pani teise. Aeg- ajalt sosistas: "Ei tohi nii!" või "Ma ei taha!" Kui Mummi ära kadus, arvas Leen, et tema ei suuda seda õnnetust üle elada. Kuid mis oli see praeguse kaotuse kõrval?! Siis hoidis ema teda süles ja isa lohutas: siin pole midagi parata, Leen, see on elu seadus, kui meile on midagi väga kallis, siis teeb selle kaotamine väga haiget. Kuid iga valu läheb mööda, armas mälestus aga jääb. Nüüd ...nüüd ema ise nutab, isa aga ei mõtlegi lohutama tulla ega helista ka. Seda tõesti ei suuda ükski laps üle elada! See on kord juba nii, et igaüks peab oma muret kõige suuremaks. Leen teadis küll, missugust hoolimatust ja viletsust peavad mõned lapsed taluma, kuid praegu ei tahtnud ta sellest kuuldagi. Leen oli vanemate tähelepanu ja osavõtlikkusega harjunud nagu päevavalgusega, ja jäädes korraga sellest ilma, kaotas ta pea nagu mitmed elusolendid päikesevarjutuse ajal. Mõtted ei kuulanud enam sõna, tormasid pimesi ringi ja hädaldasid: väljapääsu ei ole, väljapääsu ei ole! Aga väljapääsmatu olukord viib täiskasvanudki meeleheitele, saati väikese helliku tüdruku. Karju või appi! Keda? Siis tulin mina talle meelde. Mitme kuu tagant. |