Kui ma
varahommikul üles tõusin, pöördusin ma ema poole ja ütlesin talle: "Anna mulle
hommikeinet, pean tahvlimajja minema!"
Ema andis mulle ahjust kaks kakukest, siis kustutasin janu tema
nähes.
"Anna mulle mu lõunasöök!"
Siis ma läksin tahvlimajja. Tahvlimajas ütles mulle
ülevaataja:
"Miks sa tuled nii hilja?"
Ma lõin kartma, süda hakkas mul taguma, astusin tahvlimaja isa
ette ja tegin talle aupakliku kummarduse. Tahvlimaja isa luges mu tahvli läbi, ütles:
"Sinu ülesanne ei ole õigesti lahendatud." Ta sai vihaseks ja andis mulle hea
keretäie."
Vaene koolipoiss: tollel päeval käis ta käsi hirmus
halvasti. Tahvlil leiduvatest kahjustatud tekstiosadest saame teada, et teda nuhtlesid
kepiga ka teised õpetajate kollegiumi liikmed, kes ei saanud üldsegi aru sellest, et tal
oli kirjutamise ajal vaja midagi pinginaabrile ütelda ja õppetunni ajal uksest välja
joosta. Kuid kõige rohkem tuska tegi talle see, et õpetaja ei tunnistanud tema tööd
rahuldavaks. Ta rääkis sellest isale ja isa leidis lahenduse, mida mõned isad peavad
veel tänapäevalgi parimaks. Isa kutsus õpetaja külla, tervitas teda aupaklikult, pani
ta istuma aukohale laua taha - kuid jätkame jällegi originaali järgi:
"Sa näed vaeva minu pojaga, annad talle haridust, õpetad
talle kirjakunsti saladusi, tahvlimajas on ta selgeks õppinud liitmise ja lahutamise, sa
oled talle selgeks teinud teaduse mõistatusi!"
Pärast neid tunnustavaid sõnu kostitas ta õpetajat rikkalikult
ja siis "kallas talle õli, nagu oleks see vesi tema õlikannu, pani talle selga uued
riided, ulatas talle kingituse ja pistis talle sõrme sõrmuse."
Seepeale muutus õpetaja arvamus õpilasest jalamaid tunduvalt
paremaks: "Noormees, kui sa paned minu sõnu hoolega tähele, kui sa mitte midagi
kõrvust mööda ei lase, võid sa kirjakunstis tõeliseks meistriks saada!... Sa võid
oma kaaslaste hulgas esimene olla, sa võid oma sõprade ninamees olla, sa võid nende
seas kõige kõrgemale astmele tõusta! Kui sa koolis hästi õpid, saab sinust haritud
inimene!"