Raamatust "Alguses oli sumer."

     Kuidas kasutasid sumerid oma leiutatud ratast ja vankrit? Võib öelda, et täiesti moodsalt - niimoodi, nagu kasutab inimkond oma suuri leiutisi tänapäevalgi. Meenutagem lennukit: vaevalt oli esimene masin end maapinnalt lahti rebinud, kohe kasutas meie tsiviliseeritud ühiskond teda sõjalisel otstarbel, ja alles pärast seda, kui lennuk oli tõestanud oma tõhusust pommitajana, hakkas ühiskond teda kasutama ka inimeste transportimiseks. Ka sumerid taipasid kohe, et puust saaniga võrreldes on vankril tohutu suured eelised ja et seda liiklusvahendit kasutades võib lühema ajaga tappa hoopis rohkem inimesi... Esimesed vankrid, mida näeme kõige vanematel kunstiteostel kujutatud olevat, on sõjavankrid, ja me näeme ka nende rakendamist, nad sõidavad parajasti üle tapetud vaenlaste surnukehade.

     Ja kui me kõneleme sõjast, siis selle pidamisel oli sumerite arvates teadusest ja tehnikast tähtsam Jumalatelt saadav abi. Jumalaid, keda sumerid ülistasid, oli umbes 1000; nendest 50 "peajumalat" ja 7 "suurt jumalat". Jumalaid kujutlesid sumerid inimestena: neil oli inimese välimus, nad mõtlesid ja tegutsesid nagu inimesed, sõid ja jõid, sõdisid ja tapsid, võisid ka haigestuda ja surra - ehkki nad põhimõttelisel olid surematud. Nende suhtumine inimestesse oli väga tähtis, sest Jumalad võisid inimesi kahjustada kui ka aidata; nende meelt võis palvete, ülistuste ja ohvriandidega soosivaks muuta, kuid nende otsuste motiivid polnud nii selged, et inimesed oleksid alati neid suutnud mõista. Mõnikord ei saanud neist aru isegi spetsiaalsed vahemehed Jumalate ja inimeste vahel, preestrid.

     Sumerite arvates elasid Jumalad taevas, mida maast eraldasid vaskne võlv ja taevameri; allilma Jumalad elasid sügaval maa all seitsme müüriga ümbritsetud palees. Aeg-ajalt külastasid Jumalad ka maad, mis ujus "maailmameres" ja oli ümbritsetud müüriga, et meri maad üle ei ujutaks; kuidas Jumalad maa peale tulid, seda alati ei teatud, ent nad ilmutasid end aeg-ajalt, ja sedagi üksnes preestritele, kuningatele ja valitud kangelastele. Muidu olid aga taevas ja maa "omavahel saatuslikult seotud": mis juhtus maa peal, see oli ainult taevaste sündmuste peegeldus, ja nõnda võisid inimesed ning linnad teada saada oma saatuse tähtedest, võisid teada saada isegi tulevikku. Nõnda oli tähistaevas sumerite silmis suur raamat, mille kirjaread koosnesid tähtedest, ent nendest võisid sumerite õpetlased kogu maa ja iga üksikisiku saatuse välja lugeda.