MISSUGUNE OLI MEIE ESIVANEMATE
PÄIKESEKALENDER Mida saab öelda muinaskalendri hääbumise kohta? K. Vilkuna märgib (Soome kohta), et juba enne ristiusustamist oli tekkinud fenoloogilisel alusel uuem, seejuures mõneti ähmasem kalender, mis matkis muistset aastaneljandikel baseeruvat kalendrikorraldust, kuid vastas tegelikele astronoomilistele aastaaegadele. Seesuguse kalendri järele pidi arusaadavalt tekkima vajadus pärast muistse kalendri triivimist tegeliku päikesekalendri suhtes mitme nädala võrra, kusjuures ka esialgse kalendri tähtpäevad võisid püsima jääda nendega seotud sügavale juurdunud kommete tõttu. Kirikukalender pakkus fenoloogilisele kalendrile oma pidepunktid: jõulud, paastu- maarjapäev (25. märts), jaanipäev (24. juuni) ja mihklipäev (29. sept.). Eesti külvinädalate arvestus on kohandunud ka kõnesolevale uuemale kalendrisüsteemile, sest külvinädalad lõpevad jaanipäeval. Ajakirjas "Keel ja Kirjandus" 1976, nr. 9, lk. 575 on refereeritud A. Krikmanni värskeid uurimistulemusi rahvakalendri kohta. Ta leiab, et Eesti ala võib kalendrilooliselt jaotada teatavas suhtes loode- ja kagupooleks. Loodepoolele on taliharja kohta käiv rahvapärimus seotud peamiselt tõnisepäevaga (17. jaanuar), kagupoolel aga küünlapäevaga (2. veebruar). Et nii klimatoloogiliselt kui ka kultuurilooliselt jaguneb Eesti ala üldjoontes samuti, siis jääb lahtiseks, kumb asjaolu võiks olla niisuguse kalendriloolise erinevuse taga.
Uues, gregooriuse kalendris on künnipäev paigutatud 28 aprillile, juhul kui soovitakse, et tema fenoloogiline mõte jääks endiseks. Hulga muid ebatäpsusi Hupeli andmetes tähtpäevad kohta on registeerinud Jansson (1962) Tähelepanuväärne on K. Vilkuna (1968) vihje sellele, et Karjalas olevat taliharja all mõistetud talvist Linnuteed. Taliharja murdmine tähendaks sel juhul Linnutee harja kadumist öö- taevast. Kadu toimub veebruari- märtsi vahetusele lähedastel täiskuuöödel. Kui poleks aeg- ajalt kuuvalgeid öid, ei saaks luua ettekujutust taliharja äkilisest murdumisest, sest muidu nähtaks Linnuteed madalduvana sujuvalt ööst öösse. Megaliit- tsivilisatiooni kohta vt. Näit. H. Eelsalu artiklit (1975) Võib-olla on nendelt pärineva ajaloolise mälu järjepidevuse kohta meil ka üks otsene tunnistaja. Selleks võib pidada Emajõe voolusuuna vastupidiseks muutumist IV aastatuhande paiku e.m.a., mida kajastab rahvajutt Võrtsjärve puhta vee muutumises sogaseks. Nimelt ütleb Mäemets (1974): “Tõetera selles jutus on, sest kahtlemata olid Ürg- Võrtsjärve ja Suur- Võrtsjärve veed palju selgemad ja oligotroofsemad kui tänapäevase Võrtsjärve vesi.” |