MISSUGUNE OLI MEIE ESIVANEMATE
PÄIKESEKALENDER Millal ja kuidas võis kujuneda muistne kalendrikorraldus? Varased kalendriuurijad arvasid, et euroopa hõimud määrasid oma kalendriaasta alguse kaudselt- päikese jõudmise järgi mõnda tähtkujusse. Vilkuna arvates on läänemeresoome kalender tekkinud "märgatavalt varem kui 1200- ndatel aastatel" mingite meteoroloogiliste tähelepanekute tulemusena, sest tähtpäevad vastavad tänapäeva kalendris umbkaudu aastase temperatuurilaine ekstreemumitele ning käänupunktidele. Viimaseid saab aga määrata ainult pärast kraadiklaasinäitude pikaajalist keskmistamist. Kahtlemata olid siiski juba aastatuhandeid tagasi võimelised lihtsalt varjude pikkuse abil kindlaks tegema pööripäevi ja võrdpäevasusi. Seepärast on loomulikum oletada, et neli mainitud tähtpäeva vastasid esialgselt päikeseaasta astronoomiliste aastaaegade algusele. Mõnda aega pidid kalendri loojad juurutama seda iga- aastaste vaatluste abil, siis aga võisid nad avastada mingi liigaastareegli ja üle minna matemaatilisele, n.- ö. algoritmitud kalendrikorraldusele. Kui oletada, et kõnealuse kalendri puhul kasutati samasugust neljanda aasta lisapäevareeglit nagu juuliuse kalendris, siis pidi kalendriaasta algus iga nelja sajandiga "triivima" astronoomilise aasta alguse suhtes kolm päeva. Juuliuse kalendri kehtestamise ajaks olid tähtpäevad "triivinud" juuliuse kalendri pööripäevade suhtes peaaegu kolm nädalat. Järelikult saame algoritmitud kalendrikorralduse tekkeajaks ajajärgu 2800. a. paiku e.m.a. Selle kohta, et neljanda aasta lisapäevareegli tundmine Euroopas on väga vana, olevat leitud tõendeid Atlandi ranniku iidse megaliit- tsivilisatsiooni puhul. Radioaktiivse süsiniku ajaskaala uusimad pärandid (vt. näit. Aaloe jt., 1975) peaksid lubama seda tsivilisatsiooni pidada senisest pool aastatuhat vanemaks, millega ta paigutuks ajas võrdlemisi lähedale kõnesoleva kalendri võimalikule tekkeajale. |