MISSUGUNE OLI MEIE ESIVANEMATE
PÄIKESEKALENDER Mida on tehtud muinaskalendri teooria täpsustamiseks? Vilkuna teooria üksikasju on õnnestunud mitmeti täpsustada. Näiteks püüdes leida tõendeid eestlaste muinaskalendri tähtpäevade suure osatähtsuse kohta, märgib Vilkuna, et katoliku kalender nihutas Püha Margareeta päeva (maretapäeva) tähistamise karusepäevale erinevalt üldisest kirikutraditsioonist, mis pühitseb maretapäeva nädal hiljem. Künnipäeva paganlike pärimustega seostab ta iseäraliku poolkristlikud kombetalitused Risti kabelis Viljandimaal. Uuemate uurimuste järgi ei toimunud sealsed talitused ei künnipäeval ega ulatunud nad tagasi paganluseaega (Moora, 1975). G. Ränk (1975) on selgitanud korjusepäeva ilmumise kalendritesse. Ta konstateerib, et selle introdutseerisid viimasel sajandivahetusel rahvusromantiliselt meelestatud "Sirvilaudade"- nimelise kalendri koostajad, toetudes A. Hupeli XVIII sajandil kogutud ainsale ebakindlale teatele selle päeva kohta (millele oli järgnevalt toetunud ka Wiedemann). Tegelikult ei tähenda korjusepäev muud kui rahvalikku nimetust Püha Gregoriuse päevale, mida kunagi peeti hoopis 12. märtsil. Ränk arvab, et kalendriseppade eksitus korjusepäevaga tõi enesega oletatavasti kaasa teisegi eksituse, nimelt taliharjapäevaga, mida "Sirvilaud" paigutasid 12. märtsile, kuid mille sobiv koht võiks olla tinglikult hoopis 14. jaanuaril. Tegelikult on taliharja tähtpäeva koht osutunud rahvapärimustes üsnagi keeruliseks. Nii väidab Vilkuna (1968), et Karjalas on taliharjapäevad vahemikus 5- ndast 12- nda veebruarini. Ränk ise osutab sellele, et eesti rahvakalendris leidub nii jaanuaris kui ka veebruaris terve hulk tähtpäevi, mille puhul kõneldakse taliharjast talvesüdamest või talve poolitamisest. Täpsustunud on andmed külvinädalate kohta. Värskeid teateid on laekunud Tartusse nii Kirjandusmuuseumi kui Etnograafiamuuseumi korrespondentidelt. Nende põhjal näib, et Lõuna- Eestis tunti kohati 13 külvinädalat. |