MISSUGUNE OLI MEIE ESIVANEMATE
PÄIKESEKALENDER Tulete miilte, oled ehk nännü, Missugune on käibelolev muinaskalendri teooria? Terviklikku kalendriteooriat on üritanud visandada K. Vilkuna (1960). Selle kohaselt oli läänemeresoome hõimudele omane niisugune päikesekalender, kus aasta jagunes neljaks võrdseks osaks, igaühes kolmteist seitsmepäevast nädalat. Kalendrile oli iseloomulik nädalate nummerdamine tagurpidi: aastaneljandik algas kolmeteistkümnenda nädalaga ja lõppes esimesega. Vilkuna teooria tugineb varasemates kalendrites sisalduvate mõnede, oletatavasti muistsest ajast pärinevate rahvalike tähtpäevade lahtimõtestamisele. Viimaste edukas konkureerimine kirikukalendri tähtpäevadega vihjab nende sügavale juurdumisele kunagise mineviku igapäevases elus. Vilkuna osutab neljale tähtpäevale, mis jaotavad aasta neljaks võrdseks osaks. Nimelt peab ta silmas korjusepäeva (14. jaanuar), künnipäeva (14. aprill), karusepäeva (13. juuli) ja kolletamispäeva (14. oktoober). Korjusepäeva nime tõlgendab Vilkuna Wiedemanni järgi tulenevana sõnast "korjuma" kogunemispäeva tähenduses. Soome osa nimetab Vilkuna vastavate tähtpäevade nimedena talve naba, kevadepäeva, kesksuve ehk maotapupäeva ja talvepäeva. Mälestusi nädalate tagurpidi lugemisest on Vilkuna arvates Soomes rohkem kui Eestis. Teatavasti piirdub meil nädalate tagurpidilugemise säilinud traditsioon nn. külvinädalate kasutamisega, mis sajandi eest võeti üle trükitud kalendritessegi. Külvinädalate lugemine ei alanud siiski künnipäevast, vaid algas jüripäevast (23. aprillist), ja neid tunti üldiselt üheksa või kümme. Seega lõppevad külvinädalad mitte karusepäeval , vaid varem, jaanipäeva paiku. Fenoloogilise funktsiooniga künnipäev ja külvinädalad on nähtavasti olnud ka vadjalastel, kes mäletavad veel tsülvü- päivä (Ariste, 1969). Seda peeti aprillis, "siis kui maapinnal oli ämblikuvõrgutaoline limakord või toomingas hakkas õitsema" |