Õnne olemus         

     Päikesest põlenud näoga dervish jõudis huumavi jalu ja vaarudes Egiptimaa kõrbeliivadele, et küsida suurelt Sfinksilt, milles on õnne saladus.
     Igi-iidne Sfinks seisis segamatult ja süngelt kõrbe kollases vaikuses ning tema tardunud pilk vaatas läbi aegade hägu salapärasesse kaugusesse.
     Dervish astus Sfinksi ette, surus oma pika pillirookepi lõõskava liiva sisse, suunas paksude kulmupuhmaste alla peidetud silmad kõrbevalitsejale ning sõnas:
     "Olen käinud läbi kogu meie ääre ja otsata ilma, kõikjal küsinud, mis on õnn, milles peitub tema mõte... ja ikka vastuseta jäänud.
      Olen käinud püha Siinai mõtlikul mäel, kus rahvas Moosese läbi kümme käsku sai, küsinud seda tema targalt tipult... ja ikka vastuseta jäänud.
     Olen jõudnud Niiluse ülemjooksule, astlad ja okkad on mu jalad verele võtnud, päike pälganud mu pealage, aga ma ei andnud enne alla, kui su leidsin. Ära hoia siis nüüd oma keelt maailma kõrvadele lukus, jutusta mulle, mida su terane pilk on sajanditepikku näinud, ning ütle, milles peitub inimese õnn.
     Hällist hauani, sünnist surmani igatseb inimene õnne, teadmata, mis see tegelikult on. Ütle sina, ning ma käin läbi kõik külad ja linnad, kõik hütid ja hiigelpaleed põhjas ja lõunas, idas ja läänes ning kuulutan tüdimust tundmata ja puhkust pidamata sinu sõnu õnne mõttest..."
     Ja suur rahu ning rambus, mida vana dervish oli hetkeks häirinud, laotus jälle liivavaäljade üle ja igi-iidne Sfinks vaatas endist viisi tardunud pilgul kõrbekaugusesse. Päevad kadusid ning ööd kulusid, kuid dervish seisis ikka veel kõrbevalitseja ees ja ootas sõba silmale saamta vastust, aga vastust ei tulnud.
     Kui dervish oli küllalt kannatanud, võttis ta kõike uuesti otsast küsida, ent niipea, kui ta vaikis, kortsutas kõrb kohe kurjalt kulme ning tõmbus tõrksalt endasse.
     Aga dervish seadis oma hallinevad oimukohad tuulte jahutada ning kordas küsimust ikka ja jälle, ning näis, et ta vastust anuv hääl tuleb kogu inimkonna rinnast.
     Ja kui dervish lõpuks vaikis, vaatas Sfinks vidusilmi paluja peale, avas oma sajandeid lukus seisnud suu ning kõmistas kõrbehäälel:
     "Oo, verevehkimisest sündinud inimene, kirgede ori, sinu meeletu hing ei oska elada päevagi rahus ja hooleta. Sestap ei suudagi sa iial mõista õnne tähendust, sinu mõistusepärane olemine pole sinu püüdlusi väärt, pealegi pole ükski eesmärk väärt, et seda saavutada.
     Kuid nüüd tahan ma igavesti suud koguda, mine ja ära sega rohkem mu muretut rahu, mine ja kuuluta kogu maailmale, kuuluta põhjas ja kuuluta lõunas, kuuluta idas ja kuuluta läänes, et õnn on midagi tundmata, midagi mõtlemata, midagi himustamata kivineda, üksnes kivineda!..."
     Ja igi-iidne Sfinks surus suu igaveseks kokku, suunas oma tardunud pilgu kuumavasse kõrbekaugusesse ning lasi vaikusel endast üle voolata.
     Ja suur rahu ning rambus laotus jälle liivaväljade üle...

* dervish - islami kerjusmunk

     Avetikh Isahakjan raamatust "Lilith, Tsingis-khaan ja teised"  Tln. "Eesti raamat"  1981