MUISTSEID MEISTREID MEENUTADES Käesolevaga algavas kirjutuste seerias teeme juttu maailma ehituskunsti iseloomulikumatest ja köitvamatest näidistest läbi sajandite katkematu voolu. Kõnnime algul antiikaja ületamatute meistrite kannul, teeme siis hüppe üle meie ajaarvamise esimese aastatuhande õhtumaa pinnale ning põikame viivuks kaugemale itta ja läände. Kõigepealt tahaks põgusalt peatuda neil vanaaja ehituskunsti suursaavutustel, mida kogu inimkond tunneb seitsme maailmaime näol. Seitse oli sealkandi rahvastel maagiline arv. See peegeldus ajaarvamises (Kuu faaside vaheldumise seitsmepäevane tsükkel püsib seitsmepäevase nädalana tänaseni), usundis, legendides. Pole siis ime, et antiikautorid, tahtes ülistada ehitusmeistrite loomingut, piirdusid just seitsme näitega. Meile tuntud maailmaimede täieliku loetelu andis esimesena Sidoni linnast pärit kreeka luuletaja Antipatros aastail 152 - 120 e.m.a., mis ongi jäänud tema ainsaks säilinud kirjalikuks pärandiks. Pole teada, kas Antipatros kõiki neid klassikalisi meistritöid ise näinud oli, sest silmas pidades tolleaegseid vaevalisi reisitingimusi, võib selles seigas tõsiselt kahelda. Paljud teadlased arvavad, et kuulnud pikkadelt meresõitudelt naasnud laevurite pajatusi ja pannud kõrva taha koju pöördunud sõdalaste seiklusjutud, kogunes Antipatrosel küllalt ainet, mida sai osavalt põimida oma reisimuljetesse ja luua tänapäevani püsiva mõiste seitsmest maailmaimest. On huvitav, et ainult üks neist imedest - Zeusi kuju Olüpias - paiknes Kreeka mandril. Artemise tempel ja Halikarnassose Mausoleum seisid Väike- Aasia rannikul, koloss kõrgus kaugel Vahemerest ümbritsetud Rhodosel ning Aleksandria majakas ja Gizeh püramiidid kerkisid teispool suurt vett, seal, kus Niilus uhtus egiptlaste viljakaid maid. Hoopis kaugel aga õitsesid Babüloonia rippuvad aiad. Kreeka kultuuri hääbumisega ja Rooma impeeriumi vallutussõdade segaduses vajusid ka Antipatrose reisikirjad unustusehõlma. Viis sajandit püsinud suurriigi lagunemisele järgnenud rahvaste ränne paiskas segamini Kesk- Euroopa rahvad, visa järjekindlusega pealetungiv ristiusk vajutas õhtumaale oma range pitseri. Kurnavad ristiretked, lugematuid inimelusid niitnud katkuepideemiad, laastavad ususõjad ja näljahädade viletsus ahistasid inimesi, laskmata neil huvi tunda ajaliselt ja geograafiliselt nii kaugete objektide vastu. Läks vaja 18. sajandi lõpul puhkenud "oriendibuumi", et taas meenutada seljataha jäänud sajandite kultuuriväärtusi. |