Kes deshifreeris esimese kiilkirjateksti?

     Ammuste aegade ajaloo ning kultuuri avastamisel pole teeneid mitte ainult kirka ja labidaga töötavatel uurijatel. Nende varjus töötavad teadlased, kes avastatud muistiseid konserveerivad ja uurivad. Esimesel hetkel paistavad nad olevat ebahuvitavad, kuid ilma nende teadlasteta tunneksime meie kaugest minevikust ainult esemeid. Need teadlased aga võimaldavad meil esemetest välja lugeda ajalugu.

     Assüüria muistsetest linnadest leitud kujud ja reljeefid näitasid, kuidas linnade elanikud välja nägid, milliseid riideid nad kandsid, mida sõid, missugustes majades elasid, missuguste relvadega sõdisid. Fantastiliste olendite kujutised andsid aimu isegi muistsete elanike kujutlusmaailmast.
     Kuid peale kaunite kujude ja reljeefide täitsid Louvre'i ja Briti Muuseumi maa-aluseid keldreid kiilkirjatahvlid. Tarvitses ainult neid lugeda ja oleks saadud teada ka kuningate teadetest, seadustest, lepingutest ja kirjandusmälestustest. Aga see polnud nii lihtne. Mitte keegi ei osanud kiilkirja lugeda.

    Vaadati ja vangutati päid - kas oli see üldse kiri, või oli hoopis tegemist ornamendiga? Need nägid välja nagu "üle märja liiva jooksnud lindude jäljed". Märgid paistsid arusaamatumad kui egiptuse hieroglüüfid.

     Võtme kiilkirja desifreerimiseks avastas 27 aastane kooliõpetaja Georg Grotefend. Ta polnud iialgi viibinud Mesopotaamias ega näinud ühtegi kiilkirjatahvlit. Vedanud kord oma sõbraga kihla, et ta lahendab kiilkirja mõistatuse, asus mees asja 1802 aasta kevadel kallale. Sellesama aasta sügiseks oli ta oma kihlveo võitnud.
     Kuidas ta toime tuli?
     Kõigepealt muretses ta endale kõik tollal tuntud kiilkirjatekstide koopiad. Asjatult murdis ta nende kallal pead. Tal polnud aimugi, kas kirja loetakse paremalt vasakule või vasakult paremale, kas ühes reas on kaks sõna või kümme. Ta oletas, et viltune kiil , mis sageli kordus, on tõenõoliselt eraldusmärk sõnade vahel.
     Edasi tegutses ta nagu detektiiv; katsudes igast pisiasjast võimalikult palju välja lugeda. Ta tegi kindlaks, et raidkirjad on kirjutatud ilmselt vasakult paremale, sest muidu oleks kirjutaja vahatahvlile juba kirjapandud teksti maha nühkinud; niisiis vasakult paremale neid ka loeti.
     Ta pani tähele, et tema uuritavas tekstis, mis ilmselt pärines kuningapalee seinalt kordub üks märkide rühm, mis koosnes seitsmest märgist. Ta oletas, et see võib olla kuninga tiitel. Kui see oli nõnda, siis pidi selle tiitli ees või järel asuma kuninga nimi.
     Vana-Kreeka  ajaloolase Herodotose raamatust Kreeka-Pärsia sõdade kohta leidis Grotefend üheksa kuninganime. Neid hakkas ta sobitama kiilkirjamärkidega tekstis. Sobisid nimed Dareios (vanapärsia keeles Darajavaus) ja Xerxes (hsajarasa)ning kuninga tiitel hsajathija.
     Niisiis oli Gotefend oma kihlveo võitnud - sõber tunnistas, et ta oli kiilkirja tähenduse ära mõistatanud.

     Tänapäeval teame, et Grotefend deshifreeris õigesti ainult kümme tähte, ülejäänud osutusid hiljem valeks. Kuid kümnest tähest piisab täielikult, et nede põhjal kindlaks teha edasiste tähtede tähendust, eeskätt isikunimedes ja geograafilistes nimedes.

     Värava Mesopotaamia saladuste juurde võis Grotefendi võtmega avada, kuid ometi seda ei juhtunud, sest teadlased ei lugenud põhimõtteliselt asjaarmastajate teoseid. Alles 1893 aastal, ammu pärast Grotefendi surma, kui kiilkiri oli juba teiste teadlaste poolt deshifreeritud, avastati mehe kirjutised uuesti.

"Alguses oli Sumer"   V. Zamarovsky   Tallinn, "Valgus" 1980