KUS LOODUS JÄI VÕLGU... II Iidsest ajast peale on Põhja- Aafrikas metsikult kasvanud riitsinustaim. Selle seemnetest saadakse kastoorõli (riitsinusõli). Vaesed inimesed pruukisid seda meelsasti nii juuste kui naha võidmiseks. Leidus teisigi taimi, mille seemnetest ja viljadest õli saadi. Võiete koostisse kuulus ka vaik. Nimelt andsid teatavad vaigud salvidele- määretele oma kindla (ja meeldiva lõhna). Veel enam: nad summutasid leha, mis tekkis võietesse segatud rasva või õli rääsumisel. Viimast juhtub palavas kliimas õige kergesti. Muide, võided olid endisaegsetele egiptlastele ka lõhnaõli eest. Tänapäeva lõhnaõlid on mõnede healõhnaliste ainete piirituslahused. Lõhnaaineid aga on sageli saadud utmise teel teatavate taimede viljadest, puidust, koorest, lehtedest või õitest, eriti just viimastest. Vana- Egiptuses ei tuntud piirituse saamise menetlust, järelikult ei valmistatud ka lõhnaõli. Ent ka rasv ja õli imavad (absorbeerivad) ja peavad hästi kinni kergesti lenduvate orgaaniliste ühendite tugeva lõhnaga segusid - eeterlikke õlisid. Eesmärgi saavutamiseka piisas, kui pandi õielehed loomarasvakihtide vahele või suletud anumasse taimaõlisse. Ei ole küll täpselt teada, millal Egiptuses hakati lõhnavat õli (rasva) valmistama, kuid ühel I aastatuhandest e.m.a. pärit reljeefil kujutatakse liiliaõite töötlemist: õied on pandud kotti ja viimast väänates püütakse irrutada lõhnaaineid. Värve ja võideid läks vaja nii rikastel kui vaestel, nii elavatel kui surnutel. Kohustuslike ohvriandide nimekirja oli võetud kaks erisugust värvainet ja kümmekond võiete valmistamiseks vajalikku ainet (rasvu, õlisid, vaike). Märkigem, et III aastatuhandel e.m.a. oli püramiidide ja templite ehitajate igapäevases varustusratsioonis toiduainete kõrval ette nähtud teatud hulk võideid. Muinasegiptlased hoidsid kosmeetikavahendeid väga peenelt lindude või mitmesuguste loomade (konnade, jõehobude, elevantide jt.) kujuliseks töödeldud nõudes. II aastatuhande keskel e.m.a. muutusid nood pudekikesed või toosid sageli kõige eriskummalisemateks vandlist ja eebenipuust kunstnikerdusteks. Eriti köidavad pilku suured nikerdatud esemed, mis kujutavad näiteks suplevat piigat tassikesega käes. Kosmeetikavahendite hoidmiseks oli ette nähtud üksnes see tassike. Lõhnu hindasid vanad egiptlased kõrgelt. Juttu oli juba salvide lõhnastamisest. Kuid meeleldi pisteti näiteks lootoseõis juustesse või kinnitati kaelale. Sihiks polnud seejuures üksnes enda kaunistamine, vaid ka soov täita oma ümbrus aroomiga. Egiptuses kasvas kaht liiki lootoslilli: valgete ja helesiniste õitega. Eriti hinnati esimest, meeldivalt lõhnavat, ööseks avanevate õitega taime. Egiptlannad hoidsid meeleldi selle õit käes, pidulikel kokkutulekutel aga (nagu seda võib näha arvukatel piltidel) ulatasid graatsilise käeliigutusega ka naabritaridele oma õie nuusutamiseks. Egiptuse muistses lembeluules võib küllaltki tihti märgata kiindumist lõhnadesse. Ülistades armastatut, võrreldakse teda sageli õitega ega unustata seejuures registeerida õite aroomi. Ja oli veel üks väga lai eluvaldkond, kus endisaegsed egiptlased ei saanud kuidagi läbi meeldivate lõhnadeta. Nende religioosseid kombetalitusi saatis põletamisel head lõhna andvate ainete - viiruki ja mürri - suitsu. Rituaalse hommikutualeti ajal (jumalakuju pesemine, rõivastamine, ehtimine) hoiti kuju ees suitsutamisnõu selles põlevate lõhnaainetega. Kõikidel usupidustustel (neid aga oli muinasegiptlastel arvukalt) suitsutati viirukit ja mürri. Eeltoodust võib teha järelduse, et Vana- Egiptuses kulus lõhnaaineid üpris palju. Oma vahenditest tuli nappus kätte ja alates III aastatuhandest e.m.a. hakati Egiptusesse sisse vedama oliivõli. Egiptuses pole kasvanud okaspuid (mänd, kuuske või seedrit) ega vaiku andvaid lehtpuid. Nii tuli ka vaike ning vaigutaolisi viirukit ja mürri sisse vedada. Kaht viimast nimetatud ainet andsid taimed, mis kasvasid Ida- Aafrika ja Araabia poolsaare lõunaosas. Vaaraod saatsid korduvalt ekspeditsioone kaugele Punti maale, mis paiknes arvatavasti kusagil tänapäeva Somaali Demokraatliku Vabariigi rannikul. Sealt toimetati Egiptusesse viirukit ja mürri (peale selle kulda, eebenipuud, ahve, vandlit jm.). II aastatuhande keskpaigas tegid egiptlased katset aklimatiseerida noid troopikataimi Karnakis. Amoni Suure Templi juurde rajati koguni mürri- ja viirukipõõsaste istandus. Kuid see katse ei andnud tulemusi. ****** |