Kuulsuse narrid

Eduard Bornhöhe raamat „Kuulsuse narrid“ jutustab loo kahest mehest- Jaan Tatikast ja Salomon Vesipruulist.
Tegevus toimub 19.saj. lõpus Tallinnas. Üks mees, nimega Jaan Tatikas, on suur „leiutaja.“
Näiteks leiutas ta masina, mis pidi liikuma maal, vees ja õhus. Siis valmistas ta veel sellise masina, mis pidi tegema kivist lihatüki. Loomulikult olid need leiutised mõttetud ja teostamatud. Jaan Tatikas aga ise arvas, et ta on väljavalitu, sest juba sündides erines ta teistest selle pooles, et tal puudus pöial ehk teisisõnu - tal oli neli sõrme.

Teine mees, nimega Salomon Vesipruul oli, „maailmakuulus luuletaja ja kirjanik.“ Ta oli selles suhtes Tatikaga sarnane, et ta tegi luuletusi või jutte, kuid kunagi ei õnnestunud ükski neist.  Sarnased olid nad veel selle poolest, et nad mõlemad arvasid, et on maailmakuulsad.  Luuletamas käis Salomon Vesipruul puu otsas, kus tal oli isegi mingi majataoline asi meisterdatud. Seal ta istus ja ootas, millal tal vaim peale tuleb.

Need kaks veidrikku ei olnud just parimad sõbrad. Pidevalt oli neil omavahel
klaarimist ja õiendamist. Näiteks ükskord loopisid nad üle aia edasi- tagasi surnud koera, kuni see peaaegu olematuks kulus.

Minule see raamat väga ei meeldinud, sest tundus, et ma ei saanud igakord kõigest aru. Mulle meeldib põnev sündmustik, kuid selles raamatus oli väga palju kirjeldusi.
Positiivne oli raamatus see, et naljakatest asjadest räägiti tõsiselt ja tegelikult oli raamat väga naljakas.