Babüloni ja Hiina veekell

     Juba väga ammu taibati, et aega võib mõõta vee abil.
     Babülonis olid veekellad tarvitusel juba 2500 aastat tagasi. Vesi valati kõrgesse kitsasse anumasse, mille põhja lähedal oli avaus.Erilised inimesed, kes kella valvasid, täitsid selle päikesetõusul veega. Kui kõik vesi oli välja jooksnud, teatasid nad linnaelanikele sellest valju kisaga ja täitsid anuma uuesti. Nii toimisid nad kuus korda päevas.
     Veekellad olid väga ebamugavad, kuid selle eest näitasid nad aega ka halva ilmaga ja isegi öösel.

Alles hiljuti võis ka Hiinas näha vanaaegseid veekelli.      Üksteise kohale kivitrepi astmeile oli asetatud neli suurt vaskkkatelt. Vesi tilkus ühest nõust teise. Iga kahe tunni ehk "ke" tagant, nagu ütlevad vanad hiinlased, riputas vaht tahvlikese välja, mis näitas, mitmes "ke" läheb.      Pole raske mõista, milleks oli vajalik niisugune katelde asetus. Valvuril tuli täita ainult ülemine katel, aga teised täitusid iseenesest üksteise järel.

     Egiptuse piimakell

     Vanas Egiptuses, ühel Niiluse saarel oli jumal Osirise tempel. Keset templit seisis ringis 360 suurt anumat augukestega põhjas.Iga anuma juurde oli määratud eriline preester. Iga päev täitis üks preestritest anuma piimaga. Piim voolas välja täpselt 24 tunni jooksul. Siis täitis järgmine preester anuma ja nii edasi - aasta ringi.

     Hiina tule-äratuskell

Räägitakse, et Hiinas on veel praegugi tarvitusel tule-äratuskellad.Saepurust ja vaigust tehakse kepike, mis pannakse väiksesse lootsikusse. põiki üle lootsikukese on riputatud niidile kaks vaskkerakest. kepikese üks ots süüdatakse põlema. kui leek jõuab niidini, põleb see läbi ja kerakesed kukuvad kõlinal lootsikukese all olevale metalltaldrikule.

"Jutustusi asjadest"   M. Iljin    Tartu, 1947