Kuidas saab silma järgi määrata teed, mille päike on jõudnud peale tõusu ära käia?
     Kõige lihtsam oleks mõõta seda sammudega. Noil aegadel oli samm samasugune pikkusmõõt, nagu praegu meeter.Kuid taevas pole maa, sinna ei saa üles ronida.
     Õnneks avastati, kuidas lahendada see võimatuna näiv ülesanne. Mõõtma hakati mitte päikese enda liikumist taevavõlvil, vaid varjude pikkust, mida heitsid esemed erinevatel kellaaegadel. Hommikul on varjud pikad, sest päike asub taevavaõlvil madalal ja valgustab esemeid küljelt. Keskpäeval jäävad varjud  lühikeseks, sest päike valgustab esemeid otse ülalt. Õhtuks pikenevad varjud uuesti.
     Tulpa, mida kasutati Kreekas kellana nimetati gnoomoniks - päikesekellaks.
     Muidugi, gnoomon oli väga ebaotstarbekohane kell. Ta näitas aega inult päikesepaistelistel päevadel ja teda ei saanud kaasa võtta.Aga ometi on kell reisil hädavajalik.

India fakiiri silmamoonutus

     India kerjusmungad, fakiirid, lahendasid ülesande lihtsalt ja teravmeelselt: nad muutsid kellaks hariliku reisikepi. Asudes rännakule pühasse linna - Benaresesse, võttis fakiir kaasa eriliselt valmistatud kepi. See kepp polnud ümmargune, vaid kaheksatahuline. Ülal oli igas tahus puuritud auk, millesse pisteti väike pulgake.
     Et teada saada, mis aeg on, tõstis fakiir kepi ja hoidis seda nöörist. Vari, mis langes pulgakestest ristloodis rippuva kepi tahule, näitas aega. Tahule olid lõigatud täkked, mis näitasid tunde.
     Kuid milleks oli vaja nii palju tahke?Asi seisab selles, et igal aastaajal on päikese nähtav tee erisugune. Seepärast ka vari, mis oleneb täielikult päikesest, ei ole suvel ja talvel ühesugune.Suvel kerkib päike taevas kõrgemale kui talvel: seepärast on ka vari suvisel keskpäeval lühem kui talvisel.

"Jutustusi asjadest"   M. Iljin    Tartu, 1947