KALENDRIKORRALDUSE PÕHIETAPID.
Heino Eelsalu

6. Kalendriloo põhiprobleemid.

Raske on mõista, kuidas liiguti kalendrikorralduse ühelt staadiumilt teisele. Näiteks osutab A. Marshack ürgkalendrite võimalikule sarnasusele ruunikalendrite ja jakuutia kalendritega. Kuidas, kus ja millal toimus aga seesugune evulutsioon lihtsamtelt kalendritelt täiuslikumatele, see jääb lahtiseks. Tingituna hõimu või rahva migratsioonidest, tema eluviisi muutustest või tema allaheitmisest teistsuguse kalendri kasutaja poolt, võib kalendriloos olla katkevusi ja hüppeid. Loomulik areng kalendrikorralduses vastab aga ühiskonna tegevuse koordinatsiooni astme muutustele. Nii on ilmne, et riik kui täieliku koordinatsiooniga organisatsioon ei tule toime algoritmitud kalendrikorralduseta.

Kalendriuurimise esimeseks probleemiks näib kujunevat nädala evulutsiooni selgitamine. Nimelt vahelduvad primitiivse ja tsiviilse kalendrikorralduse raames argipäevad pühapäevadega. Ülalöeldu kohaselt polnud see vahelduvus omane ürgkalendrile. Viimases pidi aga esinema erisuguste ürgnädalate vaheldumine, millest ühed (küllap oletatavad süsüügia- nädalad) pidid kõduma tabuliste keeldude ja kommetega pühapävadeks, teised aga arenema argipäevade perioodiks.

Päikesekalendri tekke ja varase arengu mõistmine vajab mingeid ürgkalendris puuduvaid lähtekohti, eeskätt küllalt arenenud aritmeetikat. Kalendrikuud ja eriti -nädalad on päikeseaastas ainult aritmeetilised elemendid. Näiteks muinaspõhjala algoritmitud päikesekalender kasutas viiepäevast nädalat. Tekib küsimus, kas see nädal kujunes jäsemearitmeetika najal või tekkis formaasest aritmeetilisest nõudest, et 365- päevane aasta peaks alati algama samal nädalapäeval. Kui nädalapäevade seas on lisaks argipäevadele üks tabupäev (pühapäev), siis formaalsete nõuete kõrval pidi aluseks või eeskujuks olema ka mingi ürgnädalate paar.

Päikesekalendri puhul tekib paratamatult küsimus tema tekke seostamisest elatusviisiga. On selge, et põlluharijad ei saa läbi ilma korraliku päikesekalendrita. Raskem on hinnata karjakasvatajate, küttide ja korilaste vajadusi selle järele, eriti just kaugema mineviku oludes. Eespoolset näidet kalastaja- ja küttijarahva hantide lisa- kotkakuust võib tõlgendada nii, et nähtavasti piisas hantidele päikesekalendri ühekuulise täpsuse nõudeast.

Kalendritraditsioonides sisaldub kaalukas kultuurilooline informarsioon. Näiteks võimaldab kalendri triivi ulatus mõõta kalendri kasutamise kestust, s.o. kultuuriloo ajalist diapasooni. Kalendrikorralduste võrdlemine aga võimaldab leida rahvaste suhtlemise pidepunkte hämaratel aegadel. Muistne kalender oli fenoloogiliste kogemuste salveks. Piltlikult öeldes: "Pärimuste hoidjana lahedas samaan umbes samasuguseid ülesandeid nagu meie ilmajaama arhiiv ilmastiku ennustamisel" (Meri, 1973). Kalendrikorralduse areng ja reformid on hajutanud rahvatarkuse salve, eriti üleminekud healt primitiivselt ajaarvamiselt halvale, kiiresti triivivale algoritmitud kalendrile, rääkimata paljude tähelepanekute kustumisest koos kuukalendri hääbumisega.