KALENDRIKORRALDUSE PÕHIETAPID.
Heino Eelsalu

5. Primitiivsest ajaarvamisest.

Ürgkalender oli lahutamatu Kuu vahenditust vaatlusest. Aritmeetika tekkimisega aga sai võimalikuks ajaarvamine s.t. kronoloogia. Esialgsel kujul pidi kronoloogia toetuma perioodiliselt oma astronoomilisele taustale, mistõttu teda oleks kohane nimetada primitiivseks ajaarvamiseks. See oli oma olemuselt aastate loendamine kas kuukalendri abil, vastavalt teda kasutava rahva eluvajadustele.

Mammutiluust puust jakuutia aastakalender Tartus Etnograafiamuuseumis, mille tõi kaasa A. Middendorff Siberi ekspeditsioonilt aastail 1834 - 1844.

Päikesekalendri toetus eeskätt troopilisele aastale, s.t. pööripäevade fikseerimisele olid tähtsad teisendid Plejaadide- kalendri ja Siiriuse- kalendri näol. Nendes täheaastal põhinevates kalendrites fikseeriti aasta algus vastavalt Plejaadide ja Siiriuse helikaakilise tõusu vaatlustega, s.t. hommikuga, mil neid koidikul nähakse esmakordselt tõusvat. Päike oma aastasel teekonnal tähistaevas jõuab Plejaadidega lähimasse seisu (ühendusse ehk kojunktsiooni) 19. mai paiku, Siirusega aga alles 3. juuli paiku.

Plejaadid, meie rahva kõnepruugis Sõelatähed, olid püsivate taevaobjektide hulgas Kuu ja Päikese järel vanaaja inimesele kõige tähelepanuväärsemad. B. Richmondi (1956.a. andmetel kasutavat mõned Lõuna- Ameerika ja Sumatra ranniku suguharud praegugi Plejaadide- kalendrit, ka leiduvat rahvaid, kellel Plejaadide nime on aasta sünomüümiks. Siiriuse- kalender, millest oli kõnet eespool, näib olevat omane üksnes Niiluse alale, kus jõe veetulv algas 19. juuli paiku.

On teada näiteid, kus primitiivne ajaarvamine ei tulnud toime ilma oma fenoloogilise interpretatsioonita. Nii kirjutab K. Vilkuna (1959), et ostjakkide (hantide) kalendris oli kuukalendri ja päikesekalendri omavaheliseks sobitamiseks reegel, mis rajanes kotkaste kevadise saabumise vaatlustel. Aastail, kus kotkad esimesel kotkakuul ei saabunud, lisati kalendrisse veel üks kotkakuu. Sisuliselt oli siin tegemist fenoloogilise võttega kalendri triivi peatamiseks. Üldse on primitiivse kalendrikorralduse iseärasuseks kalendri triivi kompenseerimine kohe, kui see ilmneb, sest kuude ja aastate algus määratakse astronoomilistest või fenoloogilistest vaatlustest, mitte aga jäiga matemaatika algoritmiga.

Primitiivse ajaarvamise kõrgeimaks vormiks tuleb pidada astronoomilise tausta kasutamist aastate rühmitamiseks, nagu seda tegid hindud ja nende järgi hiinlased ning mongolid. Nimelt läbib Jupiter ühe aasta jooksul (tegelikult mõne päeva võrra kiiremini) loomaringi ühe tähtkuju, tehes 12 aastaga täistiiru taevakeral läbi loomaringi. Viie seesuguse tiiru summa, s.t. 60- aastane ajavahemik, võeti kronoloogiliseks põhiühikuks. Aastate loendamine taevavõlvil on põhimõtteliselt parim viis kronoloogia kindlustamiseks inimese ja maiste loodusjõudude võimaliku hävitava tegevuse vastu.