KALENDRIKORRALDUSE PÕHIETAPID.
Heino Eelsalu

4. Ürgnädalad.

Näited mõningatest hilistel ürgkalendritel leiduvatest loomade ja taimede kujutistest, mis tõotavad kergendada ürgkalendrite lahtimõtestamist.

Nädalast tuleks hakata rääkima mitte "valmis" kujul, vaid tema arengudünaamikas. Selleks peame lähtuma mingist lihtsast, tõepärasena tunduvast oletusest. Arvatavasti oli inimesel kõige lihtsam kirjeldada astronoomilist ja fenoloogilist püsivust. Püsivate nähtuste alusel võis ta hakata analüüsima muutusi. Rakendades seda oletust Kuu ilmingutele, tuleks silmas pidada, et ühe lunatsiooni ulatuses on Kuul ühesugune püsiv "nägu" kahel korral.

Esiteks, Kuu loomise ajal vanakuu kadumisest noorkuu ilmumiseni kaob Kuu mõneks ööks taevalaotuselt. Teiseks, täiskuu ajal paistab Kuu üsna mitmel ööl järjest ühesuguselt ümmarguse "näoga" ja valgustab ööd ehast koiduni ühesuguse tugevusega. Need kaks Kuu seisundit võisidki aluseks olla lihtsaimatele ürgnädalatele.
Et Kuu noor- ja täiskuufaase nimetatakse süsüügiateks, siis võiksime mõlemaid nimetada süsüügianädalateks. Aasta ringi tsüklonaalse tegevusega pilvises kliimas (nagu seda on meie oma) on Kuu loomise kestuse vaatlused küllalt rasked. Kuu õsu (kitsas kuusirp) ei ole öötundidrl nähtav, nii et vanakuu õsu kasumidt tuleb jälgida koidikul ja noorkuu õsu tekkimist eha ajal. Eriti raske on määrata vanakuu viimast õsu, sest koidikul on sageli udu.

Täiskuud saab vaadelda öö läbi. Suure heleduse tõttu on täiskuu nähtav isegi õhukese pilvisuse korral. Täiskuu- nädalat võib pidada kolme- nelja päeva pikkuseks, Kuu loomise nädalat mõõdukatel geograafilistel laiustel niisama pikaks. Nii kirjutab R. Hallimäe (1936), kes ise tegi Kuu õsu vaatlusi, et heades tingimustes võib õsu tabada, s.t. konstateerida Kuu loomist, 30 - 35 tundi pärast noorkuufaasi. Üldiselt tuleb aga arvestada keskmise või kesiste vaatlustingimustega. See tähehendab, et Kuu loomise nädala pikkus peaks tublisti ületama 70 tundi.

Vaatlusteks soodsa kliimaga aladel - näiteks Mesopotaamias - peaks Kuu loomine kestma ainult paar- kolm päeva. Nimetades vaatlejate poolt tajutud Kuu nähtavuse kestust aktiivseks lunatsiooniks võime öelda, et kui ilmastik on vähemalt periooditi vaatlusteks soodne, siis küünib aktiivne lunatsioon kuni 28 päevani. Säärases olukorras on hõlbus jõuda aktiivse lunatsiooni jaotamisele neljaks võrdselt seitsmepäevaseks Kuu faasi nädalaks.

Kuu faasi nädalatele on pikkuselt lähedane Tuhkvalguse- nädal, mis võis täita vastava ürgnädala funktsiooni. Nimelt on õsuga koos nõrgalt nähtav ka Kuu ülejäänud osa (eriti kontuur), sest sinna peegeldub Maalt valgust. See ilming kannabki tuhkavalguse nime. Tuhkavalgus kaob (kasvava Kuu faasi puhul), kui õsu muutub poolkuuks.

Vaatluseks ebasoodsa kliimaga aladel peaks ülalöeldu põhjal kahanema aktiivse lunatsiooni keskmine pikkus 26 päevani, võib- olla lühemakski. Nendes tingimustes on ajavahemikud ühest süsüügianädalast järgmiseni küllalt lühikesed - kuni 11 päeva. Mõeldav, et ka need ajavahemikud võisid täita ürgnädala funktsioone.

Teadaolevatel andmetel on eri loodusrahvastel nädalas üsna erinev arv päevi, alates kolmest (Richmond, 1956). Nende päritolu uurimine peaks andma mõningaid võtmeid ürgnädalate olemuse mõistmiseks. (Nädalalaadseiks võib pidada ka pikemaid päevade rühmi kui ülalmainitud. Näiteks üldtuntud "õnnetu" 13. kalendrikuupäev vihjab sellele, et nähtavasti omistati kunagi erilised tabud 26- või 25- päevast aktiivset lunatsiooni poolitavale või lõpetavale päevale.)