KALENDRIKORRALDUSE PÕHIETAPID.
Heino Eelsalu

3. Ürgkalender.

1960- ndate aastate keskel esinesid A. Marshack USA- s ja B. Frolov Nõukogude Liidust oletusega, et kiviajast pärinevatel luu- ja kiviesemetel leitud uuristused ning kriipsukesed kujutavas endast nähtavasti algelise kalendri tähistusi. Niisuguseid esemeid on Euroopas leitud mitu tuhat ja neid dateeritakse noorem- paleoliitikumi vahemikus 320 kuni 100 sajandit e.m.a. A. Marshacki (1972) üksikasjalikud mikroskoopilised uuringud näitasid, et uuritavatel tähiste; tõepoolest esineb ajafaktor, s.t. neid kanti esemetele

Üks A. Marshacki uuritud ürgkalendreid, millel on hästi märgatavad eri viisil tehtud kriipsude rühmad. Ka näha olevad punktid osutuvad mikroskoobi all samuti sellisteks, et neid saab rühmitada erineva teguviisi järgi.

Tähiste tegijatel pidi olema mingi intellektuaalne kontseptsioon sümbolite konfiguratsioonidega opereerimiseks, kuid neile ei tule omistada ei aritmeetika- ega kirjaoskust. Toimingute kohta, mille hõlbustajana kiviaja kalender tekkis, on raske midagi veenvalt öelda, sest enamasti pole kasutatud tähised piltlikud.

Paleoliitikumi kalendrit kuluks nimetada ürgkalendriks. Aritmeetika puudumisel ei saanudki ürgkalender olla kronoloogiline ega funktsioneerida nähtuste abstraktse pideva taustana. Oletatavasti kasutati teda ainult seoses konkreetsete lühiperioodilidte fenoloogiliste ilmingutega või olmetöödega.

Ürgkalendri sümboligruppide lühidus viitab sellele, et ta kujutas endast mingit niisugust kuukalendrit, mis ei teeninud järjepidavat ajaarvamist. Tema jaotusi oleks kohane nimetada ürgnädalateks. Need ei tarvitsenud olla hoopiski ühepikkused, sest nad pidid tulenema vahetult Kuu tegelikust nähtavusest. Kuu nähtavuse tingimused aga sõltuvad mõnevõrra kliimatüübist ja laiuskraadist.