KALENDRIKORRALDUSE PÕHIETAPID. 2. Algoritmid ajaarvamine. Tsiviilse kalendrikoralduse eesmärkiks on fenoloogilsed nähtuste kirjeldamiseks ja muuks igapäevaseks tegevuseks tarbetult keerulise astranoomilise tausta asendamine lihtsamaga formaalsete reeglite (algoritmide) abil. Tsiviilne kalendrikorraldus kujutab seega endast algoritmitud ajaarvamist.Täisööpäevade kasutamise tõttu tsiviilne kalender triivib astronoomilise kalendri suhtes, s. t. kalendriaasta (või -kuu) algus kas saabub astronoomilisest aastast (või kuust) varem või hilineb üha kasvaval määral. Triivi püütakse perioodiliselt kompenseerida lisapäevade, -nädalate või -kuudega mingi sobiva algoritmi kohaselt. Puhtformaalsetele reeglitele rajatud kalendritest on üks eakamaid rohkem kui 6200 aastat tagasi (4236. a. e. m. a.) kehtestatud vanaegiptuse päikesekalender. Selle aasta koosnes 365päevast, kuhu mahtus kaksteist 30 -päevast kalendrikuud ja 5 üksik päeva. See kalender triivis vähem kui poolteiste tuhande aastaga omaenda kalendriaasta pikkuse võrra (seda perioodi nimetatakse Sothise kronoloogiliseks tsükliks, sest Sothis ehk Siirius on täht, mille abil fikseeriti egiptuse ajaarvamise algus). Muinasegiptuse kalender elab edasi etioopia praeguses kalendris ning ka koptide, parside ja teiste monofüsiitide kirikukalendreis, kuid ta kiire triiv on peaaegu peatatud lisapäevade abil. Vanast ehk juuliuse kalendrit iseloomustab teatavasti lisapäev igal neljandal aastal, mis siiski ei väldi märgatavat triivi. Tänu kolme lisapäeva vahelejätmisele 400 aasta kohta on uue ehk gregooriuse kalendri triiv fenoloogiliselt tähtsusetu. Möödunud sajandi teisel poolel juhtis Tartu astronoom J. H. Mädler esimesena tähelepanu asjaolule, et süstemaatilise triivi saaks juuliuse kalendrist niisama hästi kui igaveseks kaotada lisa päevade vahelejätmisega iga 128 aasta tagant. |