Egiptus oli maailma üks esimesi tsivilisatsioone.

Peamine, mis on Egiptusele iseloomulik, on ta palav kliima. Jaanuaris on siin kümme kraadi, augustis kakskümmend seitse kraadi sooja. Mõnikord tõuseb kuumus neljakümne seitsme kraadini. Vahemere lähedal, delta kohal, sajab vihma kõige rohkem kümme korda aastas, Ülem-Egiptuses aga kord kümne aasta kohta.

Juuni lõpust kuni septembri lõpuni tõuseb vesi Niiluses vahetpidamata ja ujutab üle peaaegu kogu maa. Oktoobri lõpust kuni järgmise maikuuni kahanevad kevadised veed järk-järgult. Sedamööda kuidas vesi kahaneb, jääb üleujutatud aladele maha viljakas muda, mis asendab kõige paremaid väetisi.

See muda ja palav kliima võimaldavad kõrbetest ümbritsetud egiptlastel saada kolm lõikust aastas ja iga külvatud tera annab kolmsada tera saaki.
Egiptuse pind pole igal pool ühetasane ja mõned paikkonnad ei näe vett kogu aasta jooksul. Lisaks jäid mõned maakohad väikese veetõusu korral viljakandvast mudast ilma.

See kõik lõi kokku olukorra, et Niiluse jõe orgu asustav rahvas pidi emba-kumba, kas hukkuma, kui ta oleks olnud nõrk, või õppima vett reguleerima, kui tal oleks olnud võimeid. Egiptlastel olid need võimed ja nad lõid tsivilisatsiooni.

Juba kuus tuhat aastat e.m.a. märkasid egiptlased, et Niiluse vesi hakkab tõusma, kui Päike asub Siiriuse lähedal, ja langema, kui Päike jõuab Kaalude tähtkujusse. See tähelepanek innustas neid tegelema astronoomiaga ja võtma tarvitusele kalendri.

Et säilitada vett kogu aastaks, lõid egiptlased kanalite võrgu, mille pikkus oli mitu tuhat miili, ja et ära hoida uputusi, ehitasid nad võimsaid tamme ja veehoidlaid. Lisaks sellele ehitati kanalite äärde lihtsaid hüdraulilisi seadmeid, mille abil sai valada vett põldudele, mis asusid paar astet kõrgemal. Peale kõige muu oli vaja iga aasta puhastada kanaleid mudast, parandada tamme ja ehitada teid.
 
Säärased hiiglatööd nõudsid suuri teadmisi astronoomia, maamõõtmise ja ehituskunsti alal, aga ka eeskujulikku organiseerimist, sest tööd toimusid suurel maa-alal üheaegselt ja tuli lõpetada kindlaks tähtajaks.

Egiptus oskas organiseerida säärase tööarmee. Selle armee lõid nähtavasti preestrid, egiptuse targad ja nemad koostasid ka tööde plaanid, mis seejärel vaaraode käsul ellu viidi. Sel ajal olid preestrid mõistuseks, vaaraod tahteks, rahvas kehaks ja sõnakuulmiseks.

Heasüdamlik, lõbus ja hoopiski mitte sõjakas egiptuse rahvas jagunes kaheks klassiks - põlluharijateks ja käsitöölisteks. Need aga, kes töötasid suurtel ehitustel, moodustasid otsekui sõjaväe.

Iga tööala, eelkõige ehitustöö, vajas veojõudu ja tööriistu: keegi pidi päevast päeva ammutama vett kanalitest või vedama kive kivimurdudest. Neid raskeid mehhaanilisi töid, eriti kivimurdudes, tegid sunnitööle mõistetud kurjategijad või siis sõjavangid.
 
Põlised egiptlased olid uhked oma vasekarva nahavärvi üle ja suhtusid põlgusega mustadesse etiooplastesse, kollastesse semiitidesse ja valgetesse eurooplastesse. Nahavärv, mis võimaldas oma kaasmaalast eristada võõramaalastest, soodustas rahva ühtsuse säilitamist rohkem kui usk, mida võib soovi korral vahetada või keel, mida võib ära õppida.
Vaarao valitses riiki alalise sõjaväe ja miilitsa ehk politsei abil, samuti suure hulga ametnike abil, kellest hiljem kujunes pärilik aristokraatia.

Vaaraod tituleeriti seaduseandjaks, ülemjuhatajaks, kõige rikkamaks maaomani-kuks, ülemkohtunikuks ja ülempreestriks ning isegi jumalate pojaks ja jumalaks. Vaarao ei võtnud vastu ainult jumaldavaid austusavaldusi, vaid mõnikord ehitas ka ise endale altareid ja suitsutas viirukit omaenda kujude ees.
 
Vaaraode kõrval, tihtilugu nendest kõrgemalgi, seisid preestrid - maa saatust otsustavate tarkade seisus.

Enamasti allus vaarao preestrite tahtele, tõi kalleid ohvreid jumalatele. Sel juhul elasid vaaraod kaua; nende nimed ja kujutused jäädvustati kivisse raiutuna mälestussammastele ja nende kuulsus kandus edasi põlvest põlve.
 
Kui Niiluse idaosa võis nimetada elavate riigiks, kus asusid kuningate kojad, siis Niiluse vasakul s.o. läänepoolsel kaldal asusid templid ja hauakambrid.

Püramiidid on suurejoonilised kiviehitised, mida mõned muistsed rahvad kasutasid templitena või hauakambritena.

Püramiide on enim püstitatud Aafrikas, Kesk- ja Lõuna- Ameerikas.

 
 
 
 

Päikesetempel Mehhikos, Lõuna-Ameerikas. Ehitatud savist ja kividest ning on 61 m kõrgune. Trepiastmed viivad mäetippu, kus seisis Päikesejumala tempel. Tempel on ehitatud 50 ja 200 aastate vahel m.a.j. (meie aja järgi).  

	Suurim tänapäevani püsinud püramiidide grupp asub Egiptuses, Põhja-Aafrikas ja ehitati muistsetele Egiptuse kuningatele hauakambriteks.
	Kõige suurema püramiidi laskis endale püstitada vaarao Cheops (kuningas Hufu). Selle püramiidi kõrgus oli algselt 146,6 m (praegu 137 m) ja aluse külje pikkus oli algselt 230 m (praegu 227 m). Püramiid koosneb 2,3 miljonist (2 300 000) kiviblokist. Iga kiviblokk kaalub 2,5 tonni. Seda püramiidi peeti vanaajal üheks seitsmest maailmaimest.

Püramiidi ees olid hiiglaraidkujud, mille kõrgus vastas viiekorruselise maja kõrgusele. Ühel neist kujudest oli imeline omadus: kui tõusva päikese kiired teda puudutasid, tuli kuuldavale hääl, mis meenutas harfi keele katkemise heli.

Mõnda hauakambrit ehitas vaarao kolmkümmend aastat.

Hauakamber kujutas endast tervet lossi, kus olid ruumid kuninga, tema perekonna ja teenijate jaoks, söögisaal, magamis- ja vannituba, kabelid mitmesuguste jumalate jaoks ja lõpuks kaev, mille põhjas oli väike ruum, kus vaarao muumia pidi igavesti puhkama.
 
Ruumide seinad olid kaetud palvesõnade ja piltidega, mis kujutasid kadunu kõiki töid ja lõbustusi.

Ruumid olid varustatud mööbli, söögiriistade, tõldade, relvade, toitude, igasuguste küpsiste ja veinidega. Peale selle oli neis ka suur hulk skulptuure, mis kujutasid vaaraod, tema preestreid, ministreid, naisi, sõdureid ja orje, sest kuningas ei tule ka teises ilmas toime ilma kallite majariistade, valitud roogade ja ustavate teenriteta.
See on kuninga Hufu elusuurune kivikuju, mis on 165 cm kõrge, asub Gizas ja tehtud 2530 aastat e.m.a.  
Matusetseremooniat viisid läbi preestrid. Kuninga muumia pandi kasti ja koos kastiga kivist sarkofaagi, millel oli inimese keha kuju. Muumia nägu oli kaetud kullast maskiga.

Surnukeha lasti sügavasse kaevu, kus oli väike tuba. Pärast müüriti avaus kinni, nii et ka kõige vilunum silm poleks võinud hauda üles leida. Siis läksid preestrid üles ja müürisid ka kaevusuu niisama kõvasti kinni. Preestrid tegid kõik selle ise, ilma tunnistajateta, ja nõnda hoolikalt, et Ramses II muumia puhkab oma asupaigas hästi kaitstuna nii varaste kui ka tänapäeva uurijate eest.

Sajandite jooksul on palju haudu rüüstatud, kuid see on jäänud puutumatuks.

Seni kui üks osa preestreid vaarao surnukeha sisse müüris, tegi teine osa maa-alustesse tubadesse valgust ja kutsus elavaid sööma.

Kasutatud kirjandus:

Encarta `97 encyclopedia

Giovanni Caselli "Elu läbi sajandite"

Boleslaw Prus "Vaarao"

Koostas Silja Jakobson
koidula@hot.ee