Maailma ajaloo esimesed streigid Surnute linnas
II

     Seinakirjade raiuja Unofr kõneles ühelt templitrepilt kokkutulnud töölistele: "Ma raiun juba nädalapäevad ühe preestri hauakirja: "Veeda oma päevad rõõmsalt, Rameri, sa preester puhaste kätega! Sega salve ja peeni õlisid ning ehi pärgade ja lootoslilledega armsamat enda kõrval. Las kõlavad laul ja muusika, sest keegi pole oma varandust kaasa võtnud hauda ning äraläinust pole keegi tagasi tulnud." Ma raiun seda salmi kaljuseina ning mu pea käib ringi näljast. Mida olen mina saanud oma elust? On see õigus?! Minu ülevaataja rasvane Salek-Hotep tuleb aeglaselt ning istub einestama hauakambri suusse. Tal on leiba, tal on liha, süüria viike ning head veini. Juba vana Tark Ani¹ on öelnud: "Ära söö, kui näljane seisab su kõrval ning sa ei anna temale leiba!" Aga Salek- Hotep sööb üksi ning ütleb mulle ainult: "Mis pärast läheb su töö nii aeglaselt edasi. Hässituskõnesid pidamas, vaat seal oled sa virk." On see õigus, mis sünnib siin paigas?!"
     Meie kõik olime ühel arvamisel Unofriga, et see pole õige. Ta soovitas meile minna sadamasse vilja nõudma vaarao maksuvilja ladudest. Suures vaimustuses, kisade ja kätratsedes, läksimegi teele. Kuid juba esimese müüri juures astus kirjutaja Amennacht meile ähvardustega vastu. Ta lubas anda kohtusse kõik, kes lähevad alla sadamasse. "Küll veel murtakse teie laisku liimeid, saadetakse teid Nuubia kullakaevandustesse, sinna, kus mustad sõdurid teid piitsutavad ning iga lääge veesuutäis on toodud nädalapikkuse tee tagant."
     Me hakkasime kartma ning läksime murelikult tagasi linna.
     Töölistes seas oli mõningaid kelme ning sel õhtul varastasid paar meest väärtasju ühe kaupmehe hauast. Õhtul läksid nad salaja välja Surnute linnast, et juua Tebai õllemajades ning peita kuhugi ära oma varandus. Nad kutsusid kaasa jooma ka Unofrit, kes midagi ei teadnud vargusest Unofr läks nendega, kuigi ta teadis, et õllemajast tulles võib kukkuda ja end ära määrida otsekui krokodill ning kuigi ta oli lugnud Targa Ani õpetusi: "Ära mine õllemajja, sest seal öeldud sõnad kantakse edasi, ning on halb, kui sa ei tea, mida oled tõesti öelnud."
     Unofr läks kõrtsi ja nälginud, nagu ta oli, jäi ta kergesti purju. Purjus päi hakkas ta kiruma vaaraod, kes kingib templitele 200 000 kotti vilja aastas, kuid laseb nälgida oma töölisi. Sellest jutust teatas üks kõrtsisolev templiametnik politseile ning Unofr võeti sealsama kinni vaarao teotamise pärast.

Reisijatelaevad Niilusel.

     Ma ei tea, mida otsustas kohus Unofri kohta või kuidas lõppes seekord streik, sest järgmisel hommikul tuli käskjalg Memfisest ning tõi mulle pisut hõbedat ja kirja sõbralt, kelle laev oli tulnud Memfisesse. Jätsin jumalaga oma töökaaslased, lõin käega saamata palgale ning sõitsin jõgepidi alla Memfisesse, kus kodumaale minev laev mind ootas.
     Nii nägin ma Egiptuses head ja halba. Aga kuigi seal oli mõni hoolimatu inimene, üldiselt egiptlased on abivalmid ja head. Elu on neile õpetanud üksteist aitama. Ükski talumees ei jõuaks üksi korras hoida suuri niisutusseadiseid, seda võivad ainult inimesed koos teha, Ja palju ausamad on egiptlased foiniiklastest, nii kurb kui mul ka on seda öelda.
     Aga ma olen küllalt vana, et öelda seda, mida tõesti mõtlen. Minu surm seisab juba lähedal ning inimeste laitus ja kiitus ei valmista mulle enam muret."
     Nii ütles vana Ba’almahar, vaikis siis ja vaatas kaugusse. Ning kõik teised kaupmehed vaikisid samuti ning mõtlesid kuuldu üle.
______________

Ajaloo lugemik "Igapäevasest tööst Vanas-Egiptuses"  L.Anvelt     Tartu  1935