Maailma ajaloo esimesed streigid Surnute linnas
I

     Vahepeal oli käinud Memfises üks foiniiklaste laev. Kuid selle omanik oli mu põline vaenlane ja võistleja. Ta naeris mu välja selle asemel, et mind laevale võtta. Ainus mida võisin teha, oli kirja saatmine omastele ühe laevamehe kaudu.
     Minu hõbe oli lõppemas ning seepärast tuli otsida tööd. Sõitsin järele oma süürlasest õnnetusekaaslasele Teebaisse. Nagu temagi, leidsin teenistust kuulsas Surnute linnas, Teebaist lääne pool, kus asetseb lugematu arv kaljuseina raiutud hauakambreid ning palju templeid ja kaljutempleid.
     Siin elas tuhandeid inimesi, kes pidid valvama hauakambreid ja templeid, korda seadma lagunema hakanud vanu ning ehitama uusi kõvasse kaljuseina. Mina töötasin ühes paarisaja teise mehega "Ilude paigas". See on Surnute linna suursuguseim osa, kuhu maetakse vaaraode perekonnaliikmed ning lähemad sugulased. Vaaraosid endid maeti aga mõnda aega juba eemalolevasse Kuningate orgu. Palka saime vaaraolt.
     Töö oli raske. Päevad olid palavad, kaljud kõvad, õhk maa all väga umbne. Olin mitmel korral haige väsimusest ning korra skorpioni hammustamisest. Palka saime viljas, kalades, õlis ja õlles. Vahel anti meile ka riideid. Sel kuul oli siis palk toiduaineis väiksem.
     Ramses III 29. valitsusaasta polnud Surnute linna töölistele just õnnelik¹. Meie palk ei olnud just hea, aga sedagi ei antud kätte korralikult. Mõned arvasid, et vaaraol on vähe vilja, teised uskusid, et ametnikud. Lääne-vürstiga² eesotsas, on hooletud vilja edasiandmisel ning katsuvad varastada.
     Nälgisime ja olime nõrgad tööks. Palk oli juba paar nädalat saamata, kui10. mechiril jätsime seisma töö. Sadade kaupa läksime välja Surnute linnast, mis on viie müüriga ümbritsetud, ning istusime nõupidamisks maha vaarao Thutmosis III templi taha. Mõned Surnute linna ametnikud tulid ning kutsusid meid tagasi. Veel sama päeva õhtul lubasid nad jagada aitadest vilja. "Visake meid krokodillide ette, kui meie ei täida oma lubadusi," ütles üks ülemkirjutaja ning meie ülevaataja lisas: "Lõigatagu ära meie ninad, saadetagu meid sunnitööle Nuubia kullakaevandustesse, kui me valetame." Uskusime nende juttu ning läksime tagasi tööle. Aga õhtul jagati vilja nii vähe, et me kõik olime väga pettunud. Küll manitseti meid kannatama ning anti lubadusi järgmiseks nädalaks, kui olime juba näinud, et lubadusi ei täideta.
     Seepärast läksime järgmisel päeval kõik Ramses II ehitatud kaljutemplisse. Teadsime, et templi aitades on vilja. Röövimist kartes kutsusid preestrid kohale paar politseiohvitseri sõduritega. Templi ülempreester manitses meid tagasi minema tööle. Meie kõnemees vastas talle: "Me tulime siia nälja ja janu pärast. Meil ei ole riideid, meil ei ole salvisid, ei kalu ega vürtse. Saatke teade vaaraole, meie heale isandale, ning kirjutage vesiirile, meie eestseisjale, et siia saadetaks toiduaineid." "Toitu, toitu" , hüüdsime kõik ega lahkunud templist. Nüüd pidasid meie ametnikud nõu preestritega ning lõpuks me saime templi aitadest seekord kätte peaaegu kogu möödunud kuu palga ja asusime jälle tööle.
     Kuid järgmisel kuul pidime uuesti töö katkestama saamata palga pärast. Jälle tulid ametnikud meid tagasi meelitama tööle, kui meie kõnemees, seinakirjade raiuja Unofr ütles neile:"Tõesti meie ei tulnud Surnute linnast ära ainult nälja pärast. Meil on öelda suur sõna: Tõesti selle vaarao paigas tehakse ülekohut." Meil oli andmeid ametnikude kurjuse ja vilja kõrvale toimetamise kohta. Teebaist sõitsid kohtunikud küsimust uurima, kuid lugu soikus varsti. Saime kätte pisut oma palka ja asusime tööle. Vesiir käis järgmisel kuul Surnute linna ning andis meile häid lubadusi. Kuid kui me neli päeva hiljemini saime kokku ainult paar kotti teri, siis polnud meie pettumusel enam piiri.

Ajaloo lugemik "Igapäevasest tööst Vanas-Egiptuses"  L.Anvelt     Tartu  1935