Külas

     Me mõlemad käisime jala, sest eesli seljas oli linnast ostetud kraam. Tee läks läbi nisuväljade. Kõrged kõrred kooldusid raskete kuldsete viljapeade all. Murdsin ühe pea ja lugesin terasid - neid oli 201 ! Otse uskumatu viljakus! Möödusime põldudest, varjukaist palmisaludest, viinamägedest. Käisime läbi toredate aedade aedade vahelt. Suured lillepõõsad täitsid õhku raskete lõhnadega. Üle aiamüüride ripnesid viigipuude käänukad oksad, otse murdumiseni täis puuvilja. Suured värvilised liblikad lendlesid õitel, hiilgavad putukad surisesid õhus, mesilased sumisesid tarude ümber, mis olid valmistatud küliti üksteise peale asetatud savikruusidest. Aga ka tüütud sääskede ja kärbeste parved piinasid meid ja meie eeslit.

     Mõnetunnise teeloleku järel jõudsime Ptahi aedade külasse. Teejuht viis mu kohe Heska venna Nebti juurde. Esmalt läks ta üksi sisse ning kutsus välja peremehe.
     "Tere tulemast," ütles Nebti naeratades, võib-olla lahkuse pärast, võib-olla aga ka seepärast, et kandsin habet ¹, mis pealegi oli sattunud korratusse olekusse.

Egiptuse elumaja õu.

     Nebti maja, nagu teisedki majad külas, oli ehitatud päikesepaistel kuivatatud telliskividest. Läbi ukse ja väikese toa pääsesime avarasse õue, mille ümber asetsesid eluruumid. Majaperemees viis mu oma parimasse tuppa, mille pühkimist lõpetas üks sulane. Kõvakstambitud savipõrandal oli veel näha veepritsmete jälgi. Pühkija polnud üles keerutanud tolmu. Õhk tundus puhas ja mõnusalt jahe. Seinu katsid kõrkjaist punutud matid, maalitud kaunivärviliste mustritega. Nebti istus saviasemele seina ääres, mida jälle katsid kõrkjatest matid, ning käskis mindki istuda. Ümmargusel sambakujulise jalaga laual meie ees seisid söögi- ja jooginõud. Kaitseks kärbeste eest olid nad peidetud suurte lehtede alla, mis vartpidi pistetud väkestesse laua serva sees olevaisse aukudesse. Sõime ja katsusime vestelda. Hästi meie jutt ei edenenud, sest ma ei saanud paljudest sõnadest aru ning ise oskasin veel vähem neid öelda. Peale saviaseme ja laua olid toas mõned toolid, osalt seljatoega, osalt ilma, ning mõned kohvrid. Toolide ja kohvrite raamid olid valmistatud palmipuust, nende muud osad aga olid põimitud kõrkjaist. Ühel toolil magas rahulikult kass. Kui ma korra jalga kiigutades kolinal seda tooli lõin, vaatas majaperemees pisut pahakspanevalt mulle näkku. Kassi peavad egiptlased pühaks loomaks ning kohtlevad teda palju aupaklikumalt kui koera.

     Pärast vestluse lõppemist vaatasime ka kõrvaltuppa, kus Nebti ema istus kududes kangastelgede taga. Siis viis Nebti mu välja, et näidata oma aedu. Teist korda üle õue sammudes märkasin ma alles, et maja lamedal katusel elutsesid haned ja kanad. Nende kaagutamine saatis meid kogu aja.

     Nägin Nebti viljapuuaeda, kus oli nii põrakaid puuvilju, et ainsast saab söönuks inimene. Kõndisime aedviljaias ning imetlesime seninähtamatult suuri kõrvitsaid, kurke ja meloneid.

     Aedviljaaias rohtu kitkumas kohtasime ka Nebti väikest tütart. Tal oli väga imelik nimi - Tema Asendaja. Nädalapäevad hiljemini jutustas mulle Nebti, et ta oli nime pannes mõelnud oma naisele, kes suri lapse sündides. Väle pruun tüdrukupõngerjas oli isa lemmik ning varsti muutus ta minulegi päris kalliks. Minu konar egiptuse keel valmistas talle palju nalja ning esmalt võõristas ta mind, kuid mitte kaua. Kui pakkusin talle ühe Memfise pagar juurest toodud tähe-, kala- ja hanekujulisi präänikuid, siis muutus ta õige usaldavaks.

     Kui järgmisel päeval parandasin ära tütarlapse hüpiknuku - orja, kes käsikivil jahvatab teri, kui tõmmata nöörist, siis olime juba suured sõbrad. Mõned nädalad hiljemini, kui Nebti koduantiloop murdis oma jala, ning me arstisime teda koos, siis muutusime peaaegu lahutamatuteks.
_____________

Ajaloo lugemik "Igapäevasest tööst Vanas-Egiptuses"  L.Anvelt     Tartu  1935