Mõne kuu järel algas kogu maal rõhuv palavus, mis kestis 72 päeva. Niilus muutus poole kitsamaks tavalisest. Tema laisad ja sogased vood näisid vaevu liikuvat keset pori ja kõntsa. Kõrvest puhuvad soojad tuuled tõid kaasa palju tuiskliiva ja tolmu. Taimede lehed kattusid halli tolmuga nii paksult, et kaugemalt ei võidud eraldada aedu tühjadest ja lõhkikuivanud pinnaga põldudest. Lõpuks ometi pöördus tuul, hakates puhuma põhjast, ning ilmad muutusid pisut jahedamaks. Merelt tulevad tuuled olid isegi nii ägedad, et nad puhusid tolmu taimedelt - puud muutusid jälle roheliseks, aga rohi jäi endiselt koltunuks ja kuivanuks.
     Siis ühel päeval saabus Lõuna-Egiptusest kauaoodatud teade Niiluse tõusu algusest. Inimesed nüüd enam muust ei huvitunudki kui veeseisumõõtjast ehk Niiluse mõõtjast. Niiluse mõõtja on jõega ühenduses olev kiviseintega kaev, mille siseseintele märgitud kriipsude ja numbrite järgi arvestatakse veeseisu kõrgust. Kõik ootasid põnevusega, millal veetõusu hakkab tundma ka Memfise läheduses. Tervitamisel ei küsinud talunikud teineteiselt: "Kuidas käsi käib?" vaid "Kas juba tõuseb?" "kui kõrgel on vesi?" Ning siis ühel päeval teadiski kogu küla, et jõepind on kämblavõrra kerkinud.
     Niiluse tõusu esimestel päevadel muutus jõevee maik läägeks ja eriti soojaks. Jõe harilikult sinakas värv kadus. Niilus muutus roheliseks ning tema vool näis kaetud otsekui liimise kilega. Selle esimese Niiluse värvimuutumise kohta oli egiptlastel palju seletusi. Kõige lihtsam neist oli see, mida üks paljurännanud kaupmees oli andnud Nebtile. Lugu olevat järgmine: Iga aasta, pärast Niiluse tagasivajumist oma kallaste vahele, jäävad Lõuna-Nuubias maapinnale määratu suured veeloigud. Ütlemata kuum päike kõrvetab neid, tolm langeb neisse, paksu korrana lokkavad nende peal igasugused veekasvud. Kui nüüd Niilus uuesti Lõuna-Nuubias üle kallaste tõuseb¹, siis võtab ta kaasa need hiiglaloigud, mis teevadki Niiluse vee roheliseks ja ta maigu läägeks.
     Niilus tõusis ja tõusis. Juba oli ta kerkinud küünraid. Kõik juubeldasid, kui korraks õige kitsaks jäänud jõgi tõusis juba üle kallaste.
     "Isise² pisar kukkus Niilusesse ning sellest hakkas tõusma püha jõgi," ütlesid vagad egiptlased. Kogu maa pühitses seda "pisara ööd". Tuhanded lampidega valgustatud paadid ja laevad kõikusid suure jõe aeglastel voogudel. Nende arvutud tuled helkisid vastu tumedas jõesügavuses kesk lootosõisi ning tähtede peegeldusi. Teiste paatide ja laevade hulgas oli ka vaarao toreduslaev. See oli eriti pidulikult valgustatud ning kaunite vaipadega ehitud. "Hea Jumal"³ rõõmutses ühes oma rahvaga.
     Templiõuedest helkis taeva poole tulekuma ja tõusid suitsusambad. Siin tõid preestrid tänuohvriks Isisele veiseid ning antiloope ja palusid Niilust ennast, kes ka öeldi olevat Jumal, et tõuseks parajale kõrgusele. Egiptlased teadsid väga hästi, et Kêmis tuleb ikaldus, kui vesi Memfise Niiluse mõõtja järgi ei tõuse üle 10 küünra või kui ta tõuseb palju enam kui 16 küünart. Mõlemal juhul ei jätnud Niilus põldudele küllalt rammutavat kõntsa.
     Ikka ja ikka tõusva Niiluse vesi muutus ühel ööl rohelisest veripunaseks, vee maik aga jäi endiselt värskeks. Punase värvi põhjuseks oli tark kaupmees öelnud olevat vees leiduva savi, mille üle kallaste tõusnud vool võtab lõuna poolt endaga kaasa.
     Kogu Egiptus näis nüüd muutuvat hiiglajärveks. Suure vulina ja kohinaga võitis tõusev jõgi takistusi, voolas kohtadesse, mis olid varemini kaitstud kõrgemate maaosade taha. Kauemaks ajaks jäi Egiptus üleujutatuks. Nagu saared ulatusid külad ja linnad välja veest, sest inimeste elamud asetsesid ikka kunstlikel või loomulikel kõrgendikel. Liiklemine külade vahel toimus lootsikute abil.
_____________

Ajaloo lugemik "Igapäevasest tööst Vanas-Egiptuses"  L.Anvelt     Tartu  1935